Black Coffee

Kui meil eelmine kontsert oli, laulsin seal Brooke Fraseri lugu FAITHFUL (mitte segi ajada lauluga Faithful Father) ning lauludes mõistsin, et mida rohkem ma ennast laulu panen, seda kergem on inimestel kuulata. Mida rohkem ma mõistan, et laulul peab sõnum olema, seda enam näen, et inimesed kuulavad ja saavad mu laulust midagi. Ma ei taha laulda, kui keegi ei kuula... Toon ühe näite: BLACK COFFEE- 3 punkti selle laulu kohta: 1. Ma ei joo kohvi 2. Seal on lausa uskumatult nõmedad sõnad 3. Mulle ei meeldi see laul - seega ma ei saa seda teha südamest, kui ma ei usu sellesse, mida ma laulan. Ma võin ju teeselda, ja arvatavasti teen ka seda, kuna Black Coffee on minu repertuaaris kahjuks, aga see ei ole see, mida ma Faithful´i lauldes tunnen ja teised ka tunnevad... Ma ei ütle, et me ei või laulda neid laule, mis meile ei meeldi, mina näiteks kavatsen ka edaspidi kasvõi väljakutseks laulda, aga minu süda seal sees ei ole. Show ja blabla.
Olen Urseliga arutanud ka, et kui laul mulle ei sobi ja sõnad minuga vastuollu lähevad, siis ma ei pea seda laulma, mis on väga positiivne, sest igast s... ma ei saa laulda (sry väljenduse pärast, aga nii see on).
Et miks ma kirjutan sellest jah? Ma õpin II-st aastat laulmist. Millest muust ma siis veel kirjutama pean?
Ma tahtsin lihtsalt õelda, et kui ma usun sellesse, mida ma teen, siis näevad seda ka teised. Ma võin pushida ja pingutada millegi nimel, mida ma ei usu, aga see ei toimi. Ma võin ju teeselda, aga lõpuks nähakse see ikka läbi. Ma võin ju valetada endale, aga lõpuks tuleb ikka tõde esile.
Olgu, sätin end nüüd valmis, et Urseli tundi minna. :) Laulan Märtsist, mil algas Mai ning Lilledest, mis põlesid... Ja aitäh ütlen ka!