100 post

Emm tahtis nii väga blogi, et mõtlesin, et kirjutangi. Ja seekord eestikeeles. Mu mõte ei tööta täna teistel radadel. Ja kell on liiga vähe ka selleks, et hakata pingutama. Pluss mul on mingi pinge peas, ei suuda eriti mõelda. Tundub, et valisin suht melanhoolse tuju kirjutamiseks. Pole hullu, nagu Ester selle peale ütleks...
Olen Tartus, istun oma pisipisikese laua taga ning mõtlen, et ei taha täna midagi teha. Aga peab ja hullumööda peab. Õhtul on sünnipäev, kuhu mind on esinema kutsutud, mis tähendab, et seekord tuleb ikka oma 5-6 laulu arvatavasti. Veikoga teen 3 lugu: Viva la Vida, How He Loves ja You And Me. Päris head lood, aga rasked õppida. Vivvuga teen seekord eestikeeles; et oleks ka midagi oma. Ja usun, et nii ongi hea; vaheldust siiski. Ja kõik see tähendab omakorda seda, et täna tuleb proovi paljupalju teha. Ma ei taha mütsiga lööma minna. :)
Vahepeal on paras ports kõike juhtunud, toimunud.
Kõige eredam mälestus on siiski Lätiskäik. Istusin 11.Oktoober bussi peale Tartust ning sõitsin Riiga; Riias vahetasin kenasti bussi ja sõitsin edasi Talsisse. Mis tähendab seda, et busside peal tuikusin 7 tundi, pluss kõik muud värgidsärgid. Kui Chris mind lõpuks Talsis autopeale võttis, oli nii hea tunne; tundsin, et olen kodus. Eks Talsi ongi nende 3 kuuga mulle päris oma kohaks saanud. Mul on seal inimesed, kellest ma hoolin ja vastupidi... Ning Chris-Lydia on nii armsad; nad kolisid uude majja ning kõik oli renoveeritud, selline vanaaegne stiil. Mõnus; sain oma toa (siiamaani esimest korda Talsis käikude jooksul olen oma toa saanud)...Igal juhul nautisin ikka täiega... Lihtsalt puhkasin seal. Esmaspäeval oli siis esinemine. Freedom Project; inimesi väga palju ei olnud (pakun, et ehk 30-40)... Nimelt toimus see Talsist veidi väljas väga halva koha peal. AGA ikkagi oli hea; väga hea. Nautisin. Ma esitasin esmakordselt enda lugu ´Golden Shoes´, mis sai sooja vastuvõtu. Ning Chis tegi oma osa kitarril ka väga hästi. :)
Tagasi Eestis olin teisipäeva öösel mingi aeg. Jälle bussidega; Seekord jälle siis oli raske ära tulla; nagu ma ütlesin, Talsi on mulle südamesse pugenud kõigi oma heade ja vigadega.
Ning siis tiksusin vaikselt Türile kolmapäeval; ilma koolita, ilma süütundeta. Ma ei tea miks, aga see aasta on mul kuidagi lihtne puududa koolist. See on vale, ma tean, aga ma ei oska ja ei taha seda kirjeldada. vot.
Maria kallis tuli reedel meile ja ajas Essu hulluks (heas mõttes) ning õnneks jäi ta kuni laupäeva õhtuni meile... Rääkisime, jõime teed, sõime kooki (igast kooki) ja laupäeval käisime pildistamas. Girls stuff ühesõnaga. väike meik, väike breik. :P Maria, sa oled nii kallis, ma loodan, et sa ise ka seda tead, eks?
Ja see nädal olen ilusti koolis jälle käinud. Et siis kõik ära teinud, mis tegema peab ja mitte grammigi vähem. Ja Jumal on ustav; saan Faithful Father-t laulda 5.ndal Novembril, kui meil osakonna-kontsert on. Mul on bändis trummid, bass, 2 kitarri ja klaver ning taustalaulja. Ja esimene proov oli super. Ma nautisin igat nooti, igat hetke. Usun, et see laul saab ainult paremaks minna...
Huh, ma ei oskagi midagi öelda, järgmine nädal on ehk vaheaeg, mis tähendab seda, et ma saan terveks nädalaks koju minna; polegi vanematele veel öelnud. :P
Eile käisin linnas; postitasin Barbala kingi, tegin tudengikaardi, ostsin süüa. mmm. jep. head süüa. Mul ei ole viimasel ajal kõht üldse tühi ja seetõttu pean ainult sellist toitu ostma, mis on tõesti mu lemmik, et ma süüa suudaksin. Muidu oleks jama, ma vist ei sööks üldse siis... :S Ehk läheb paremaks. Jumal, kaitse ja hoia!
31.Okt sõidame Leetu noortekonverentsile vms. Ma täpselt ei teagi, eks paistab.
Usun, et pean teemat, mis kõiki huvitav, ka puudutama. Ma olen enamvähem korras, mis puudutab minu Talsi armastust. :) Hakkan vaikselt üle saama; ehk peaksin natuke aega Talsist eemale hoidma, et ma täiesti korda saaksin. Kuid hetkel on juba ok. Asjas läksid nii nagu nad minema pidid ning ma usun, et Jumal on mind kuidagi sellest üle viinud; THERE IS A TIME FOR EVERYTHING AND A SEASON FOR EVERY ACTIVITY UNDER HEAVEN. Ma ei saa kunagi üle ega ümber sellest kirjakohast; see sobib minu ellu ja ma tean, et kui tuleb armastus, see õige armastus, siis ma olen selleks valmis ja minu tulevane mees on selleks valmis. Usun, et siis kõnnime me mõlemad Jumala poole ja selle läbi ka üksteise poole. :) Mis seal ikka, kõik mis Talsis juhtus, oli parim. Need nädalad, 2 kuud, olid parimad mu elus ja ma ei kahetse midagi. Seega lähen ma siitkohalt nüüd oma eluga edasi ja vsjo harasho!!
Emm, sa saad vist päris pika blogi seekord. heh.
Hetkel loen raamatut Narnia; Mul on selline 750 lk inglise keelne seeria. Mõnus; naudin igat lehekülge. Ja ma näen esimest korda ka ise paralleele Piibliga; nt see, kui Jumal lõi maailma ja kõik olendid. Narnia esimeses raamatus on ka ühe uue maailma loomine toimumas = Narnia loomine, lõvi hingas, laulis ning imed sündisid, puud kasvasid, loomad jms... Nii hea on raamatud sedasi lugeda, kui oled ise veidi vanem ja näed asju hoopis teise pilguga. Aga ühesõnaga miks kõik see jutt? Sellepärast, et ma olen uuesti oma elus raamatute lugemise rõõmu avastanud. Lihtsalt sukeldud raamatusse ja enam ei saa lahti, nii kaasahaarav, elav on kõik...
Vahel tahaksin, et minu elus ka oleks kõik nii elav; et kõik, mis ma teen, jätab mingi märgi; et ma ei oleks lihtsalt keegi, kellest midagi ei teata. Ma tahan olla Kirsika, kes on ülistaja; ma tahan olla Kirsika, keda teatakse, kui tulihingelist Jeesuse-jüngrit... Ma tahan olla Kirsika, kes armastab Jumalat nii, et see paistab ta silmadest välja. Kas ma olen ka? Ma ei tea. Hetkel ma ei tea. Tundub, et ma elan nii passiivselt, et ma ei tea, kas ma üldse kedagi mõjutan, v.a. siis oma tujudega, mida on piisavalt. Ühesõnaga, kas mu elus tuleb ka selline hetk, kus ma tean, et ma tean, et ma tean, et Jumal on minu elus nr.1 ja kus kõik seda näevad.
Aga olgu, jätan siikohal mõttelõnga katki ja hakkan laule kuulama; et oleks, mida õhtul teistele edasi anda. Muusikat.
:)