:) tegelikult...

... ei ole need asjad nii hullud ka.
Seletaks siis veidi. Nii, ma olin aasta aega teist eemal. Kuid kes teab, kes mitte, ei olnud see aasta vaid aasta. See algas 3 aastat tagasi. Ja kolm aastat ilma inimesteta mu kõrval on pikk aeg. Seetõttu ongi vaja harjuda, et minust hoolitakse siiski. Ja ehk jah see eelmine blog oli veidi karm, kuid samas ju tõsi. Ma pean õppima uuesti. Ja algama uuesti. See suvi on paljutõotav juba olnud ja tegelikult ma naeratan praegu, sest üks tüdruk küsis minult, kas ma tõesti arvan, et keegi ei hooli minu blogidest jms?
Ok, point on selles, et ma olin ehk tõesti liiga skeptiline selle tagasitulekuga, kuid ma ei oska midagi muud õelda. Mul oli seal hea ja ma sain oma kõrvale inimesed, kes mind toetasid. Mul olid seal sõnad ja õlad, kelle najal nutta. Mul oli seal naer ja armastus. Ja siin seda ei olnud 2 aastat enne Taani minekut. Seega ehk on praegu jälle algus. Ma olen kuhugile minemas, ja arvatavasti eluaeg. Seega olgu asjad kuidas nad on, inimesed õpivad.
Mina õpin.
Nii, vahepeal on jälle toimunud erinevaid asju, kuid peamine on see, et ma võtan praegu väga aeglaselt. Üks päev korraga ja üks samm korraga. Eile pärast seda, kui ma Türi pargis olin laulnud, tuli üks hea sõber minu juurde ja ütles, et ta hakkas nutma mu laulu ajal. Et see laul tuli südamest ja ma ei teadnud, mida öelda talle. Ma ei osanud end seletada, sest laulmine on ainuke asi, kus ma tunnen end omas elemendis. Seal ei ole teesklust, sest see tulebki südamest ju.
Tartu, ma küll kolin sinna, kuid vaikselt hakkan aru saama, et asi ei ole kohas, kus ma elan, vaid kohas, kus mu süda on. Kui ma olen kindel Jumalas, on mul hea igal pool. Mida rohkem ma klammerdun ja end Talle annan, seda kindlam on mul olla nii Taanis, Türil kui ka Tartus. Ei ole oluline linn, vaid Jumal. Ei ole olulised teiste arvamused, vaid Jumala oma. Minu jaoks.
Anyways. Ma ei kirjuta ka seekord midagi pikka, kuid südamest tuli see kindlasti.
tsau.
You can Take the world, just give me YOU!