Pärnu.

Elangi nüüd päriselt Pärnus. Juba nädal aega peaaegu. Kõik on praegu veel nii uus ja mulle ei ole kohale jõudnud, et ma olengi siin. Et ma ei pea enam iga nädalavahetus edasi-tagasi Türi-Pärnu-Türi marsruuti sõitma ja et peale kirikut ei pea keegi mind mu pastorite juurde ööseks sõidutama ja et... Ühesõnaga, et ma elan siin.
Aga miks? Miks ikkagi Pärnu ja mida ma teen siin?
Mõtlesin, et annan väikese algusloo ka, muidu on mõtetu lihtsalt õelda, et nüüd olengi siin ja kõik on hästi ja kuidas ma töökoha sain ja kus elan...
Teadsin Karinit-Sveni ikka päris pikka aega, aga uuesti kohtusime paar aastat tagasi Isa Süda konverentsil Türil. Ja Karinil tekkis mingi aeg idee, et võiks Kirss Pärnusse enda kogudusse kutsuda. Ja see idee kasvas ja siis pool aastat tagasi Märtsi alguses lõpuks teostus. Käisin siis enda lugu (toitumishäired, sõltuvus, vabanemine jms) siin rääkimas. Muidugi sai ühest tüdrukuteõhtust terve nädalavahetus full on tegevusi. Reedel juhtisin ülistust ja rääkisin enda tunnistuse Youth Reality-s, laupäeval oli väike ülistusseminar või siis pigem ülimõnus jutuajamine suure grupi inimestega, kes kõik armastavad Jumalat ja igatsevad ülistuse kohta rohkem teada saada; õhtul käisime veel Sindi spordipäeval (iganädalased üritused, mis on mõeldud 1-9.ndatele klassidele ja mida korraldab YR), ja hiljem oli siis tüdrukute osadusaeg. Olin ikka megaväsinud selleks ajaks juba ja kui pühapäeval peale kõike üles ärkasin, olin haige. Ikka nii haige, et krambid, palavik ja migreenihoog. Ja koju tagasi jõudsin esmaspäeval, kui mind autoga viidi, sest ise eriti end liigutada ei suutnud... :)
Anyway, olin kodus ja mõtlesin, et mis juhtus. Siinkohal ütlen, et mul ei olnud ju Eestis enda kogudust. Kohta, kus ma oleksin end tundnud kodus, kohta, kus ma oleksin saanud jagada ja anda. Kohta, kus oleksid minu inimesed. Kui ma Walesist 1,5 aastat tagasi Eestisse tulin, siis kolisin kohe tagasi Türile ja jäin sinna nn üksi. Ja minu üks suurimaid igatsusi oli leida endale koht, kus ma saaksin olla mina ise.
Ja järsku tuli selline vajadus tagasi Pärnusse kuidagi jõuda. Paar nädalat hiljem avastasin end taas SIIN. Pärnus. Ma ei teagi, kuidas see juhtus, aga ma teadsin, et olen kodus. Isegi, kui see imelik tundub siiamaani, et keegi võib sellise asja pärast linna vahetada ja elukoha leida, siis minul hakkas see mõte peas ringi jooksma. Olin alles Türi-Alliku lasteaias ka tööl ja teadsin, et enne Septembrit ei koli ma kohe kindlasti. Nii ma siis sõitsin 6 kuud edasi-tagasi. Aidates igal pool, kus võimalik. Muidugi seal on palju asju, millest ma ei saa ja ei taha siin suures plaanis rääkida. Ja ei see, et kõik on meeletult kerge ja lihtne. Nope. Tihti on tulnud peatäis pisaraid nutta ja siis edasi tegutseda, aga kui südames miski põleb, siis selle vastu ei saa.

Augusti alguses hakkasin siis elukohta ja töökohta otsima. Käisin kortereid vaatamas ja kaalusin erinevate inimeste juures elamist. Käisin ühes kohvikus proovipäeval ja teises vestlusel. Saatsin oma CV-d igale poole ja muudkui otsisin ja järjest nõutumaks muutusin. Ühel hetkel sain aru, et minu südames on nii suur vajadus enda kodu järgi kohe ja praegu, et ma olen nii paljud variandid kinni pannud...
30.08 oli minu viimane tööpäev Türi-Alliku lasteaias, 31.08 oli minu esimene tööpäev Pärnus ja 01.09 sain endale elukoha...
Nii, kui tegin otsuse, et kolin kõigepealt siia ja siis saan rahulikult edasi otsuseid teha, juhtus kõik nii kiiresti, et nüüd nädal hiljem ei ole ma veel korralikult hingatagi saanud... Kolisin siis Mai keskuse juurde. Kogudusse on 2 sammu astuda, meri on paarisaja meetri kaugusel ja kõik olulised poed samuti. Olen niiiiii õnnistatud ja tänulik selle koha eest, et ei oska midagi õelda. Korteri omanik töötab Soomes ja käib aegajalt Eestis, mul on selline armas tuba ja TEAN, et ühel päeval tuleb mulle täitsa minu oma kodu ka. Seni on kodu siin. :) Ja töökoht... Huh, sain esialgu kolmeks kuuks Jenny Kruse misjonipoodi tööle. Pm-lt toovad nad kaupa Rootsist ja tead mis, tule ise läbi sealt. Siis näed täpselt, mida ma teen. Olen kassas, jooksen ringi, korrastan riiuleid, sorteerin kaupa jne jne. 5 päeva nädalas, selline püsiv asi hetkel.
Nii, et miks kolis Kirss Pärnu?
Sest ma teadsin, et ma pean ise otsustama. Ma olen alati olnud inimene, kelle jaoks õigel ajal on õiged uksed lahti läinud. Ma olen alati teadnud täpselt, kuhu Jumal mind on juhtinud. AGA Jumal töötab erinevalt. Vahel ei juhtu kõik asjad KOHE ja praegu. Vahel peame me ise otsuse tegema ja siis Ta toob läbimurde. Ja praegu ma lihtsalt otsustasin, et siia ma tulen nomatterwhat. :)

Vaatan siin oma viienda korruse aknast välja ja tean, et Ta on ustav. Tean, et Ta hoolib ja tean, et ma olen hoitud ja kaitstud. Ja armastatud. Isegi, kui ma ei tunne ja ei koge seda iga sekund. Just täna sain kaks väga rasket ja mitte-nii-toredat e-maili ja mõtlesin, et mida nüüd. Ja siis järsku mõtlesin, et elus ongi erinevad asjad, vahel läheb ülesmäge, vahel allamäge ja et ma peaksin hoopis naeratama, sest naeratus on alati ülesmäge. ;)
Ja tead mis, tule külla mulle! Ma otsin praegu põhjust kooki küpsetada (OI, selle peale tuli mu aknast pannkoogilõhna, oi, peaks ise vist naabritele külla minema...)! ;)
Ja ma vajan praegu väga palveid. Sest see on meeletult suur otsus minu elus olnud ja mingis mõttes olen ma kohas, kus ma ei tea, mis edasi saab, aga samas, kas on inimest, kes teab täpselt, mis homme juhtub!!!
Kirsu

(Ps! Sry, kui ma ei ole korralikult sinu kirjale või telefonikõnele vastanud; nagu ma mainisin, ma ei ole veel hingatagi saanud, rääkimata siis muust!) ;)

------------------------------------------------------------------------------------------------------------

So Im finally here. In Pärnu. Actually living here. And working. After a long period of wanting to move here its done!!!! IM HERE!

But the story why and where and when is a bit longer ofc. Those who have been following my life and also my blog know that its been a progress and process for me. Pärnu came into my life about 6 months ago now, in the beginning of March if I remember right. There was this absolutely great pastor´s wife, Karin, who saw me leading worship some years ago in FH conference and she had also heard a bit of my story with eating disorder etc. So she decided she wants to invite me to Pärnu to their church. So I could share my story to the girls. Oh we tried to set it up for months and months and finally it succeeded. Oh boy, was that a weekend. So if there is one thing I learned from my first weekend was that nothing is done half-way (with Sven-Karin-Kenneth). My girl-talk was just 1 part of my visit. On Friday night (youth meeting) I led worship and shared a bit of my testimony, on Saturday morning I shared about worship to the worship-team, after that they took me to Sindi to a sports-day and in the evening I had the girls-group. And ofc I managed to wake up almost dead the next morning, sick with fever and cramps and migraine headache so I was taken home by car the next day coz I just couldnt do anything (couldnt even stay for the Sunday-meeting)...

(One thing you must understand: I had absolutely no contact with Pärnu before that. I had been here occasionally, just a summer-city for me. So even thinking about moving to Pärnu was out of the question.)

So I go back home and suddenly I find myself thinking about the church, the youth, the pastors and Im drawn back there. After moving home from Wales 1,5 years ago I had a hard time finding a church, a place I could call Home. A place where I could serve and be myself. So suddenly seeing all that in Pärnu was freaking weird and scary. It takes me a few weeks to finally visit Pärnu again and see all the people that I missed. And as time goes by, I find myself travelling back and forth every weekend, sometimes weekly as well. As soon as I had no work in kindergarten, I was in Pärnu again. Helping with Sindi Sports, with worship, just spending time with people I care about. Realizing that when Im in Türi, I miss all of that. 

A decision had to be made. A big one. After July was over with all the Americans visiting the church, the missions in Sindi etc etc, I was in a place where I knew I want to move to Pärnu. I knew it so deep in me that nothing could tell me its a wrong decision. Sometimes in my life when things get serious I run... But this time the knowledge of not running away when it gets hard, overwhelmed me stronger than fear.

So in the beginning of August I started to look for a place to live and a job. Went to see different apartments and was thinking of even moving into someone´s house, but non of it felt right. Just non of it made sense to me... Went to a few job interviews and test days and just couldnt find the right thing. I also realized that in my head I dreamed of a home where I can already put everything in a place and call it MY place. But with the salaries I was offered in different places I could have not afford my own place. So I looked through every option again and saw a light. With a help of a few good friends ocf.
Lets see; on Friday (30.08) I had my last day in Türi-Alliku kindergarten, on Saturday (31.08) had my first day in my new job and on Sunday (01.09) I got myself an apartment. And all that happened when I finally made the decision that I have to get myself here and then everything else comes... I havent even got the time to breathe in and out this last week. Everything happened so fast (and furious, haha).
I live near my church, near the sea and near all the biggest shops. Oh so good. SO very good and I actually feel its the best place for me right now. A good-sized room in a 3-room apartment (the lady works in Finland and occasionally comes home for the weekend) and a good view. I love how I came for the church and now church is just 2 steps from me... ;)
And the job. I was offered a job in Jenny Kruse mission-shop downtown (https://www.facebook.com/JennyKruseHeategevuspood). Its basically supporting Jenny Kruse ship and the stuff to the shop is brought in from Sweden. Kinda like a second-hand-charity shop. And its perfect for now coz I get to use a lot of my own creativity there and its a safe 5-day 8-hour job for me. It came to me and I accepted. What a better way to start my life here.
Yes, now and then I shed a tear, or more like a river of tears coz even now I have no idea what Im doing or where Im going, but something is happening and at least I havent stopped. ;)

Come and visit me. I will give you a huge hug and bake you a cake (maybe). Come and see yourself how I am doing because no blog-post will show you how I am really doing and what emotions I have right now. :) I am a little bit sorry with all the letters I havent replied to and some unanswered calls. I really havent had the time and well, why excuses. Its just been busy!
So yes, Kirsi is in Pärnu and today I rest! ;)