257

Hommik. 7:08. Istun oma toas põrandal ja joon cappuccino-t. Mönus. Akna taga mõllab torm. Ma enam ei tea, kas see on hiline sügistorm või varajane talvetorm. Aga see polegi oluline. Nii hea on olla toas, kaitstud ja hoitud. Mis siis, et nii 20 minuti pärast pean tööle minema. Praegune hetk on oluline.
Mul pea huugab viimasel ajal mõtlemisest. Nii palju on juhtunud ja siin kirjutan ma sellest kõigest ehk 10-st protsendist, kui sedagi. Mitte, et ma ei tahaks, aga see on võimatu. Mu süda, mina ise, on ühes muutumisprotsessis. Pidevalt. Ma olen ühel teekonnal. Kogu aeg. Ja kõigest ei saa rääkida. Ma tahaksin. Aga ei oska.
Läheme täna välja. Kuskile restorani B&B naistega. Peale tööd ruttu koju, kleit selga ja minek. Nii ootan juba. ("Afternoon-tea-party"). :) Ma ei ole ammu nii välja saanud minna ja nüüd on põhjust. Tähistame R-C sünnipäeva. Päris vahva. Päris kallis on ka. AGA meie eest on hoolt kantud. ;)
Mis siis veel. Eesti-Eesti-Eesti. 23 päeva veel ja ma olen sinu juures. Tulen puhkama ok? Ärge siis pange mulle suuri ootusi jms. Olen veidi väsinud ja vajan aja maha võtta oma pere juures. Tartu reis on ka silme ees. Muu aja veedan oma perega. Hea. Ester ka musitas mind läbi Skype üleni ära eile. Minu tibu.
Miks Eesti keeles? Vahel võib! :)

K