eile, täna, homme...

Vanaisa matus. Päike tuli korraks välja ja sel hetkel mu isa naeratas. Tegin pilti ja avastasin, et kui sarnased mu vanaisaga ikka olid, on. Mõlemad sellised kinnised mehed... Aga kui sõna ütlevad, siis ikka nii, et maa väriseb. Vähemalt vanaisaga oli nii. Ja isaga on ikka ka. Vaarika kirjas (ta kirjutas vanaisale kirja, mille matusel ette lugesin ja kirstu kaasa panime) oli koht, kus vanaisa oli solvunud (ehk isegi pettunud) Vaari peale, kuna too jäi alkoholiga vahele... Ma tean, et see ei ole eriti hea koht, kus sellest kirjutada, aga ma tahan. Ma tahan õelda, et olen uhke oma õe üle. Uhke, kuna ta rabeles end välja sellest sitast, pahnast... Ja uhke vanaisa üle, kes ei hakanud karjuma, käsutama, vaid noomis ja ütles asjad välja nii nagu nad olid. Ja uhke isa üle, kes on suutnud meid taluda kõigi meie kapriiside ja tujutsemistega. Ok, ma tean, et nüüd ma juba kirjutan läbisegi absoluutselt kõigest, aga...

Laulsin vanaisa ärasaatmisel Cruxi lugu ÕHTU... Seal on üks koht: "Oh Jumal, palun kuule, meil ole lähedal, sest Sinu ligilolu vajame, nii suur kui väikene!" ja see koht hakkas mind kummitama. Ma võin ju eitadada endale, et Jumalat ei ole. Ja nii pingsalt otsida ja valetada iseendale... aga ma tean tõde. Ma tean, et Ta on olemas. Kõik on paigas siin maailmas. Kogu selle kaose keskel on siiski mingi kord ja tõde ja kui ma sellest ka kinni ei haara, siis millest veel. Keegi kuulus mees olla õelnud, et inimesed, kes usuvad, ei kaota tegelikult midagi, sest isegi, kui peale surma midagi ei oleks, on kõik ok. Aga inimesed, kes ei usu, kaotavad kõik, sest kui peale surma tõesti on taevas ja põrgu, siis pole neil enam lootust. Seega mina uskudes ei kaota midagi. Ehk mõned nn sõbrad, kes vaatavad mu peale imelikult, kuna ma olen kristlane... Ja siis on nad tõesti niinimetatud ainult.

Ehk mul tõesti aegajalt tekib paanika, et kas Jumal on ikka olemas. Et kas see, kes ma 22 aastat olnud olen, on ikka õige. Et ehk peaksin ma lahkuma kogudusest ja Jumalast... Aga ma ei suuda. Kuskil mu südames on alati teadmine, et on olemas midagi suuremat, kui teooria, et mu esiisa oli ahv kunagi olnud. Või teooria, et toimus pauk ja kõik oligi olemas. Ma ei oska nendel teemadel vaielda, seega ärge üritage. Ja ma ei pea inimestele Jumalat tõestama, sest Ta on ilma minu tõestuseta ka piisavalt olemas!

Istusin eile rõdul ja nautisin päikest. Nii kuum oli, et vahetasin riided (kes siis rante tahaks...) ja panin klapid uuesti kõrva. Kuulasin muusikat, mis paljude mõistes ei olegi muusika. Isegi jäin mõneks hetkeks kahevahele. Kuni jõudsin Henryk Gorecki 3 sümfoonia juude ja lihtsalt imetlesin, kui suurepärane suure S-ga võib üks teos olla. Veidi kurbust, ja samas nii ilus, siiras, puhas... Ma ei armasta kaasaja muusikat (eriti klassikalist), kuid see oli imeline. Kuulamistestis on umbes 35 lugu ja see oli ainuke, mida ma nautisin. Aitäh Gorecki! :)

Täna on suur ajaloo töö, mida ma ehk nii ei naudi, aga õpitud mul on, seega ma ei tohiks karta... ee ja mida ma kardaksin üldse? (ok kahekõne iseendaga, jess).

Vaari tuleb natuke vähem kui kahe kuu pärast koju and Im just loooving it! :) Helistasin just ühe korteri asjus, päris vägev. Siin samas kandis, a la 3000 läheks kõik kokku maksma. Möbleeritud ja värki, lähen vaatama lähemate päevade jooksul. Samal ajal ajavad mu vanemad asju, et Tartu poole kolima hakata. Nii olengi siin kahevahel. Et kas ma tahaksin uuesti vanemate juures elada... oeh. Eks paistab.