13 ja reede

Varjatud Uhkus. Avastus ja milline veel... Olin nädalavahetusel kodus ja ütleks, et avastasin enda kohta nii mõndagi.
Kuulasin täna 13.Veebruari esinemist Ungari nädala lõpetamisest. Õelge veel, et 13 ja reede ei käi käsikäes (no ma ei ole ebausklik aga mõnikord on imelik ikka küll). Muide, meie kooli tehnikamees lindistas ka minu kukkumise cd peale. Jess... sai veidi naerda ja vabandust paluda, kena kniks teha ja aplausi osaliseks saada! Kui põnev, kui põnev. Kui need asjad kõrvale jätta, siis enamasti kõik õnnestus. Ma ka alles õppin, arvatavasti kogu elu. Aga avastus, mis ma selle CD kohta tegin, on igal juhul see, et ma ei oska suhelda oma kuulajaskonnaga. Söödan neile ette loo pealkirja, heal juhul veel mõne fakti ja kaon laulu... Mind kuulatakse küll, ma ei räägigi sellest, aga ma ei anna neile endast mitte tükkigi. Nii kade olen ju. Oi, kui negatiivsed emotsioonid mul praegu on. Selline saamatuse tunne.
Läheb üle.

Õppisin just harmooniaks veidi. Nii sibemoll ja mibemoll ja siis on vahepeal majorseitse ja harmooniline mollseitse ja muud sellist toredust. jess.

Ja kuulan aga edasi oma Faithful´i. Kui ainult seal lõpus seda kukkumist poleks... või just pidi see juhtuma, et ma näeksin, et ma ei ole veel õuntega. Alles roheline ja ehk mingi hetk ka... siinkohal jätkan ma oma mõtetes!

Kogumik Paplitüdruku Talv (Kerle Arula)

Tähelepanu, reisijad!
Ühissõiduki pagasiruumis võib hoida
ainult neid elusid,
mis on kokku pakitud ja ümbrises.
Reisijatel on keelatud bussi siseneda
avatud südamega.
Lubamatu on bussis siiralt naeratada,
vabalt hingata või murda lahti
endassesulgunud hingi.
Teisitimõtlejatel soovitame käia jala.

Mis mõttes?

Päris vihale ajavad sellised pealkirjad: HEIDI KLUM ON LIIGA PAKS? Ma vahel loen ajakirju, kõmu, sest uudishimu on ju suur... Vahel satub Postimees (online) lahti ja siis vaatab sealt selline pealkiri vastu. Klikin siis pealkirjale ja loen artikli läbi... Ja mis ma siis teada saan: 3-lapse ema Heidi Klum pidavat liiga paks olema modellitöö jaoks. Naine on kõigest 35-aastane ja piltidelt vaatavad vastu pigem liiga aukus põsed ja kondine keha, kui üleliigne rasv jms, mis peaks sõna ´paks´ alla kuuluma. Ja siis saangi vihaseks. Sest kaua võib (mitte see TV-saade)... Meile reklaamitakse plakatitel, reklaamides (nt meigitooted, juuksehooldusvahendid jne), ajakirjades, ajalehtedes, internetilehekülgedel, muusikavideotes, seda ideaalnaist, kes me olema peaksime. Ehk siis piitspeenikesed jalad, vööümbermööt peaaegu olematu, suured rinnad (enamasti)...
AGA mis siis, kui ma ei ole kõige seda? Mis siis, kui ma ei ole täiuslik selle maailma standardite järgi? Ja mis need standardid üldse on? Mis ei tähenda aga, et ma enda eest hoolitsema ei peaks.
Ma lihtsalt mõtisklen jälle ja jälle, et miks meile surutakse peale midagi, mis teeb inimesed haigeks. Anoreksia, buliimia, ülesöömine, depressioon. Ok, on inimesi, kes ütlevad, et nemad ei lase end mõjutada ja on endaga rahul sellisena nagu nad on. AGA enamus inimesi ei ole ju? Kõik tahavad olla teistsugused, ahh, võiks ju paar kilo alla võtta... Võiks ju? Kindlasti võiks, aga mitte nii, et üks asi viib teiseni ja lõpuks on naisest saanud inimvare...
Lihtsalt minu oma kummitus kummitab mind aegajalt. Ja elu ei ole nii pikk, et me peaksime seda raiskama üleliigse kilo pärast muretsemise peale.
Nii et, HEIDI KLUM, SA EI OLE PAKS. Söö veidi rohkem ja näita neile inimestele, mis on tegelik ilu!!!!!!

:)

ja ne snaju

Lähen kohe kooli. Kui aeg seisma jääks korraks, saaksin ehk ringi ka vaadata lõpuks...

...

...
It started out as a feeling
Which then grew into a hope
Which then turned into a quiet thought
Which then turned into a quiet word