...ka mina olen väike!
Kuulasime Tessiga just ühte laulu, kus olid sellised sõnad.
Avastasin midagi enda puhul... Ma kardan inimesi. Ma kardan seda, mida minust arvatakse, ja siis ma üritan olla keegi teine. Nii igaks juhuks, et ma ikka meeldiksin kindlasti.
Tegelikult ma ei julge avaldada enda arvamust (mida mu sees kuskil sügaval kindlasti jagub nii et vähe pole) ja kui aeg-ajalt midagi välja ütlen, siis ei ole midagi hullu. Lihtsalt kuskil minu sees elab alles pisike Kirss, kes kardab. Kardab maailma, inimesi, iseennastki...
Homme lähen matusele laulma. Seda ma ei karda, küll aga tekitab see veidi pinget. Liiga palju surma mu ümber paneb mõtlema tõelistele sõpradele mu ümber. Ükskord tuli mõte, et kui ma jääksin halvatuks, kes oleksid need inimesed, kes mu kõrvale jääksid... Ei, ma tean, et ei ole hea mõelda nii negatiivselt, sest sõnad AGA ja KUI ei ole head sõnad. Siiski, vahel tulevad sellised mõtted, et kas mul on inimesi mu ümber, kes minust päriselt ka hoolivad nii palju, et oleksid mu kõrval. Ja kas ma ise olen selline inimene, kes hoolib.
Vahel tundub, et liiga palju hoolin...
Ja kannan teiste koormaid.
Sest ma tahan aidata, aga ei oska aeg-ajalt.
Ja siis kannangi...
Maria, mul on hea meel, et sa meie perre tagasi kolid. Usun, et see on õige otsus. Usun, et see muudab olukorra su jaoks kergemaks ning tean, et usaldus Jumala vastu on sind edasi viinud. Vahel tahame olla liiga vara täiskasvanud... Tahame avastada maailma ja siis avastame, et tegelikult ei ole me valmis. Maria, sinu aeg ka tuleb. Ja kuidas veel tuleb ja siis sa rokid nii, et vähe pole... Koos rokime! Ja kui Vaarika ka sealt Kanamaalt tagasi tuleb, siis rokime kolmekesi nii, et juuksed lillad, ja püsti ka! ;)
Vaarika, mul on hea meel, et sa kohekohe tagasi oled. No kõigest 6 kuud veel. Hakkan vaikselt uurima erinevaid võimalusi, kuidas me koos saaksime elada... See saab raske aeg olema, mina oma korralikkusega ja kontrolliga, sina oma siiruse ja shokiteraapiaga toa-korrashoius. Aga me saame hakkama, me oleme ju õed, kaks marja, kes on nii erilised, et shhhh!
Vahepeal tekitan endas mõttetut paanikat, et nüüd on asjad läbi. Tegelikult on kõik alles alguses. Ma küll ei tea, mis minust saab, (sest tegelikult ma juba olen) aga küll saab! Heh, nii segane lause, et läbi lugedes ei saanud midagi aru.
Mulle tuli see lumehelbekese teema jälle meelde. Aeg-ajalt ikka ajab mind taga...
No sellised suvalised mõtted mul täna siis, neljapäeval, kell 14:24... Olen terve päeva toas istunud, vahepeal söin riisisalatit, siis istusin korraks klaveri taga, kirjutasin mõned read, lugesin 1 rea Narniast... Kooli pole. Vaba.
4 tunni pärast lähen Algise stuudiosse ja sealt edasi jooksen Kolgata kogudusse, kus toimub Liisi ja Jürgeni mälestusõhtu. Tunnen, et pean sinna minema. See on vajalik meile, kes me laagris olime nendega viimaseid hetki koos.
Olgu
2 comments:
Tsssh, mis jutt see on, et kolin teie perre tagasi? Perest pole ma välja kolinudki, lihtsalt kodust kolisin välja ;)
A ja tead.. Minu puhul ei olnud asi niivõrd täiskasvanud olemise tahtes kui asjade käigus pigem. See aeg, mis Tallinnas olen olnud, on olnud vajalik, viljakas, hea, raske, usaldusrikas.
Kui Vaaru tagasi tuleb siis rokime pead lillaks, punaseks, pikaks, lühikeseks. Pead kokku- pead lahku, shalalaaa.
Mul veel 2 päeva tööl käia! Shubidubiduuuaaaap!
Armastan sind muide!
jah .. minu poolest rokime end kasvõi siniseks :D
aga jah .. 6 kuud ja olen ka teiega seal :) ja siis võib pidu alata ja kirsu, ära muretse, meil on koos uus algus ees, AEG kus me seisame üksteise kõrval ja armastame teineteist nii nagu oleme .. ja USU MIND ma ei ole midagi nii SASIPUNDAR enam korrashoiuga ;) ma oskan koristada ja ma oskan isegi süüa teha ja .. nii et ära muretse, me saame hakkama :) ja vahel ma ei korista, aga nii lihtsalt on .. kõige jaoks on oma aeg ;)
armastan sind ja edu sulle seal mälestusõhtul! ma usun, et see on hea, et sinna lähed.
Post a Comment