Jälle...

...on mul see üksinduse tunne. Ma ei ole üksi, aga ma tunnen, et ma olen. Miks ometi sõltun ma nii palju tunnetest? Ja miks üldse tunnevad inimesed end üksi samal ajal olles ümbritsetud nii paljudest headest inimestest. Üks sms, üks kõne, üks lause, üks sõna muudab minu puhul palju; mulle on kõike "head ja paremat" kahe viimasel päeva jooksul krae vahele pritsitud ja see on mind mõtlema pannud. Ma ei tea, kas need inimesed ise ka teavad, kui olulised nad minu jaoks on NING kui ebaoskuslikult nad minuga suhelnud on või siis mitte suhelnud. AGA jätame selle; see on vbl mu enda trots, millest ma ei suuda üle olla.
Muidu on kõik üsna positiivne; koolis olen hakkama kenasti saanud, olen andnud enda parima ja ei kavatsegi hakata varjudest üle hüppama. Eraelus läheb mmm, ka hästi. Jah, hästi. Tegelikult ei lähe nii nagu ma tahaksin, aga mitte ka halvasti. Printsi valgel hobusel veel pole, tähendab võibolla ta kappab minu poole, aga ma ei ole teda veel silmapiiril märganud JA vbl hoian ma valedest inimestest hoopis kinni ja seepärast ei näe teda. Huvitav eks? MA KIRJUTAN siia enda eraelust ja teised loevad; ma lihtsalt jätsin oma tõelise päeviku kuhu saab PÄRIS pastakaga kirjutada, Tartu.
Ja olen kodus. Hommikul jõudsin. Käisin Essuga kiikumas; see laps on üliandeks, ta saab sügisel 3 aastaseks. Kiikusime ja ma hakkasin laulma seda ülistuslaulu: "Suur oled sa, sind kiidame, nii suur oled sa, kõik näevad siis... jne" ja järsku kuulen ühte ilusat häält kaasa laulmas. ESTRIL ON SEE LAUL PEAS. Uskumatu ja siis laulsime võilille lapsest. Nii armas. Mul on hea kodus. Oma kodus; suva, et mul siin eriti inimesi ümber ei ole; ja kui aus olla, siis... (kolm punkti)
Mu uus soeng on ikka hullu eufooriat inimestest tekitanud. Poleemika, mis on kestnud alates eelmisest reedest. Kes ütleb, et küll kasvavad tagasi, kes on vaimustuses, kes ei tunne ära, kes muudkui vaatab ja kiidab. Üldmulje on positiivne JA tähelepanu mulle meeldib. Nädal aega tähelepanu, ma ei tea, kas ka teenitult aga see polegi kõige olulisem. Homme tuleb siis viimane koht, kuhu ma end esmaesitlema lähen. TKMK. Eks siis kuuleb jälle kõike huvitavat. ;)
Muide, ma olen armunud. shhh; ma olen nimelt kevadesse armunud, ma ei saa üle ega ümber, kui ilus on selle aasta kevad ja KUI hästi ma end õues tunnen. Liblikad on kõhus. Nii mõnus.
Ja siiiiiiiiiiiiiiis kohe, kohe, kohe tuleb Itaalia, Puglia. MMMMM. Meie reis toimub 1,5 nädala pärast; it is wonderful and I am more then excited. phhhh. nii hea! Päike, naeratavad inimesed, soojus, uued avastamised, meri, kas ma juba ütlesin et PÄIKE? :P Ning esinemised ja festivalid, teater, muusika, tants...
Üks asi veel. Aga ma ei mäleta, mis see oli. ok.
Mul on kogu aeg mingi tegevus, sellepärast ma ei teagi, millest veel kirjutada; hm. Mul oli reedel üks väike esinemine, mis läks metsa. Ja ma tunnen end pahasti selle pärast. Nimelt mul tekib vahel tunne, et ma ei ole absoluuuutselt mõeldud esinema. Et ma ei sobi lavale, ja ma ei tea üldse, mida ma teen. See ei tähenda, et ma ei sobi ülistama. MA OLEN LOODUD ülistajaks; Jumal on seda mulle õelnud ja ma tahan käia selles kutses, aga ma ei saa seda enne, kui ma ei õpi. AGA kus ma õpin? mhjaadshbjsfis, ok mul tekkis jälle mõttekriis. oleks vist õige aeg lõpetada. Ok. ma lõpetan siis.

well...

vahepeal on PALJU asju juhtunud: Ahvenamaa, Vivvu sünnipäev, minu sünnipäev ja MUL EI OLE ENAM JUUKSEID. S.t. et mul on juuksed, aga nad ei ulatu isegi õlgadeni enam... Eile, kui ma juuksuris olin ja lõpptulemust nägin, oli mul hullem shokiseisund; küsisin mingi kaks korda raha tagasi ja ei saanud üldse aru, mis toimub; kui autoga koju sõitsin, siiiis hakkasin lihtsalt karjuma. See ei ole ju normaalne või on? Aga nüüd olen ma rahul; imetlen end kogu aeg peeglist. See ei ole ka normaalne aga mulle meeldib; päriselt! :) Ma ei ole umbes 4 aastat mingit muutust teinud peale tuka ja nüüd siis total change, 21 kukkus ja kirss läks crazyks :P

Ja Ahvenamaa-Aland-super-muleiolesõnu! Ma ei viitsi üldse sellest kirjutada, aga see aeg oli imeline; 10 erinevat inimest 4 päeva koos-see oli mõnus! Kõik läks hästi, me klappisime ja reisi eesmärk sai ülevoolavalt täidetud.

Sünnipäev oli veel erilisem, sõbrad, piknik, kirssidega tort, vorstid, laul, jutt, park, puud, sääsed-perfect! AITÄHH kallid, et te seda tegite, see oli imeline päev minu jaoks. Ja 21 ma nüüd olengi...

Täna lähen siis PP-le varsti bussiga, poisid tulevad järgi, mmõnus. kaks päeva noortega, oioi.

Ja kaks järgmist nädalat tulevad veidi segased sõna otseses mõttes! :P Õppida-õppida ja veelkord õppida!

:)

kirss

Segadus.

Päev täis segadust ja süüd.

Nii kui ärkasin, hakkas pihta. Telefonikõne telefonikõne otsa... Ma lugesin kokku, et minuga on Tartust kahe päeva jooksul umbes 8 inimest ühendust võtnud ja taga otsinud. MA tunnen end süüdi, et mul peavalu oli. JAH, nüüd küsin ma endalt, et kuidas saan ma end milleski sellises süüdistada? Peavalu ei saa ise tekitada juhul kui ma muidugi peaga vastu seina taoksin, siis jah. AGA seda ma ei ole teinud. Seega võin öelda, et see, mis minuga pühapäeval juhtus, ei olnud minu süü. Kes teab, see teab. Igal juhul oli mul tunne, et nüüd on lõpp. Ja nii valutas pärast Pühapäeva mu pea veel mitu päeva. Selline survevalu, tunne, et keegi pigistab mu pead ja ei lase lahti. Sõin kõige kangemaid tablette ja täna on esimene päev, kus mul ei ole mingit valu olnud. Mul on hea meel. Vähemalt oli, seni kuni ma ärkasin ja...

Loomulikult ma peaksin olema targem; ma peaksin inimestele rääkima veidi enda taustast, sellest, milline ma olen. Näiteks kui ma olen haige, siis ma püsin kodus. ma võin nädal aega ka kodus olla ja siis minna ja enda asjad ära teha... Mmm, mis siis veel? Kui ma olen kodus, siis ma ei taha siit ära minna. Ma ei oska seda seletada.

Kui ma olin 14-aastane (vbl veidi noorem) kukkus mulle keldriluuk pähe; pärast seda olen ma peavaludega ikka mõnda aega elanud. Mõnikord ei ole kuid mitte midagi ja siis jälle mitu nädalat. Ehk ei pruugi sellel midagi pistmist olla keldriluugiga, kuid ma ei oska midagi muud välja pakkuda. Aga see, mida ma pühapäeval kogesin, selline valu, piin, hirm, kartus. Kõik korraga. Tunnete laat ühesõnaga.
Tänane päev on raske olnud. Palju segaseid tundeid; süü on kõige hullem. Hirm, et mind hakatakse vihkama; hirm, et ma olen loll (VALEVALEVALE).
Tartu inimesed on head, aga kohati tundub, et mind vajatakse siis, kui mind seal ei ole. Et siis helistatakse ja tuntakse huvi; ehk ka muret aga seda ma praegu ei näe. Pigem tahetakse minult midagi. Tere, mina olen Kirsika ja minul on ka probleemid, sisemised hirmud jms, millega ma võitlen. Ma ei ole kogu aeg tugev; tegelikult üldse kohe mitte.
Ma armastan tartlasi, aga vahel tundub, et ma ei mõista neid ja nemad mind. Ehk on asi selles, et ma olen maakas? Ehk selles, et ma kardan seemiselt hüljatust, ma ka enam ei tea.

Ja siis see Tuuli blogi värk. WOW, kuidas saab ühest lausest NII palju pahna ja kahju tulla. Ma saan aru, et inimestele meeldib vaielda; meile oleks nagu sisse kodeeritud: Urgitse, tee haiget, otsi tüli, aja oma õigust taga, õpeta, vaidle! Peaasi, et saaks midagi öelda teisele, mis teeb asja veel hullemaks. Tähendab, ehk oli see mingis mõttes vajalik, see kõik, aga nüüd siis tuleb minu arvamus: SEE ei olnud koht, kus arutada niii isiklikke asju ja teemasid; seda ei olnud vaja, et terve maailm näeks tultsi valu. Mulle oleks see küll haiget teinud; Too much drama for one red cherry, jeesjeesh.

Ootan homset; lähen Ahvenamaale oma kalli Vivvuga! Ja ülejäänud Risttee rahvaga; VÄGA positiivne, ma vajan kodust eemale; ma vajan enda aega! Siia nädalaks jääda on juba kaua; Oli ka hea aeg samas. Käisime maal grillimas, tähistasime veidi mu sünnipäeva, mis on tegelikult alles 30.aprill, sain puhata, PALJU magada, süüa...jms; mõelda; olla niisama enne suurt ja kiiret ja tähtsat MAID!!!!! Ma pean palju tegema järgmine kuu; ei tea, kas saan hakkama, aga annan enda parima. ENDA, mitte kellegi teise. Mina ei ole robot, kes suudab teha 100 asja korraga. Mina olen Kirss, kes teeb kõike nii, nagu ta suudab; ja mina olen Kirss, kes tahab usaldada Jumalat ja seda, mis on tema plaan minu jaoks.

Kui Jumalast rääkida, siis TA on olemas. Kes ei usu, vaadake minu elu. Nii palju pahna ja ikka elan. Ja hästi elan; suva, et mul on probleeme, KÕIGIL on; ka kõige tugevamatel kristlastel on. Probleemid ei tähenda seda, et me ei ole head või et me ei ole tublid kristlased. Probleemides selgub see, kui suur on meie Jumal ja kas me laseme Tal tegutseda või ei. Seega probleemid kasvatavad meid tugevamaks. Kui ma vaatan tagasi aastaid 2-3, siis ma võin öelda, et raske uskuda, et ma elus olen, aga Jumalal ei ole midagi võimatut!
Oeh, ma olen vist kõigest läbisegi ja segiläbi nüüd kirjutanud; ma ei oska teisiti. Kõik, mis mõttes, laon siia. Jep.

Ja tults, sa jätka ikka blogitamist, vbl muuda ära oma adre, siis saad ka isiklikemast asjadest kribada? :)
Ja VAAR, SA KIRJUTA blogi, emm kogu aeg uurib, et ega tal uut blogi pole, map jõua teda enam kuulata, eks? :P

C YA u all!

?

Ja see on mu soeng, jepjep. LÕIKASIN MAHA!

Tults kuule, ära pahanda. Ma niiiiii tahtsin sinu eeskujul ka blogi nüüd kirjutada; sest mind ka VÄGA huvitab, kes minu blogi loeb. Et siiiiiiiiiiis jätke kommentaar vms, tahaks päriselt ka teada!

Uudishimulik tSerri! :P

Kevad?

Kus on kevad? Väljas on ju sügis, tormituuled (Tormi ja Tuuli, see ei olnud teile mõeldud :D) mõllavad igal juhul. Vihma rabistab igal vabal võimalusel ja tundub, et kevad läks peitu mõneks ajaks. It makes me sad. Ma armastan kevadet; loodan, et 30.aprill on ilus ja et ma saan seda päeva nautida!
Aga hetkel olen ma Tartus juba nädal aega kenasti püsinud-see on edusamm, ma ei andnud alla, kui selleks võimalus oli ja ma olen võidelnud oma tervise eest. Üle kahe nädala juba ja nüüd lõpuks saan ma öelda, et asjad suunduvad paremuse poole! I love it! Koolis olen käinud, ei ole kerge. Jep, üldse pole, aga ma saan hakkama. Miks ma ei peaks? Olen ju alati saanud!!!!
Ja mul on korterikaaslane nüüd, enam ei ole üksi. Ja see on tegelikult hea, sest ma hakkasin juba end siin imelikult tundma - suur korter ju! + ma ei ole inimene, kellele meeldib üksi olla.
Mul on nüüd palju asju ees Aprillis ja Mais ja mulle täitsa kohe meeldib see, mulle sobib mittepaigal istumine! Mulle sobib tegutsemine, see olen mina, KIRSIKA, kes veel ei tea! Laulmised, reisimised, kool, PP ja kes teab, vbl isegi Itaalia. JAA! :) Exciting- gotta love it!
Mis veel? Ma ei ole pikajutumees eriti viimasel ajal. Kõik tuleb kirja panna lühidalt, siis on hea!
Aga tavai, tsau. :)

Shoot...

Where is her health? She needs to get better soon!!!!

:) Meie värvid

Nii, meie siis avastasime Vaariga enda värvid... Need peaksid lillad toonid olema; tulid teised küll veidi sinised, aga elab üle! :)

KEVAD

WOW. Õues särab; Ma küll olen nädal aega haige olnud, aga nii palju ikka olen suutnud, et end õue vedada mõned korrad (Morriga nt peab ju käima...). Ja siis ma eile läksin pajutibusid tuppa tooma. Nii hea, et meil jõgi siin Türi-Alliku kodu lähedal on, sealt saingi (no tähendab mitte jõest, aga kaldalt küll). Ja nii hea, et meil koer on, kes sunnib end veidigi liigutama.

Tervis tuleb! Ja muudkui tuleb ja varsti kohe on täielikult siin. Ainult veidi veel kannatust, Kirsi. Veidi veel ootamist ja sa näed, kuidas kõik saab korda. Kurguvalu pani ammu juba plehku, köha on veidi aeglane, aga küllap ta aru saab ning nohu, njah. Nohu ei taha eriti sõna kuulata, aga kuna ta on pidanud rohtusid mitu päeva taluma, mis tal üle jääb, kui alla anda ja surra! :P

JA mina, mina tahan... Paljusid asju tahan. Eelkõige kevadet veel enam, siis tahaksin armastust- palju ja rohkelt; tahan selleks, et ise jõudu saada ja teistele ka jagada! Ja siis tahaksin, et koolis kõik korras oleks. Et suvi oma tiibu hakkaks minu poole sirutama oma Päikesekollaste käekestega... Et Jumal minu elus nr.1. oleks; et inimesed näeksid seda sära, mis minus tegelikult peidus on. Et minevikuvari endast märku ei annaks!

Ja ma tahan kõigest südamest, et Vaaril oleks hea Kanadas. Vaar, kas kõik on ikka korras? Ma igatsen sind tegelikult. Ja Tuuli? On ikka kõik hästi? Olge mõnusad seal kaugel, kaugel Maarjamaast! Tean, et te ei igatse tagasi, aga usun, et pisuke Eesti mulda tunneb teist küll puudust koos ühe Kirsiga! :) Armastan teid.

Mis veel? Hm, mõtlen siin just sellele, kui palju ma olen niisama tegevusetult istunud ja aega raisanud. Ma ei tea mõnikord isegi seda, kuhu mu aeg kaob ja siis vaatan arvutikella ja saan aru, et siia kaobki. Ja ma olen selle jama juba kord elus läbi teinud... Just selle, et pidin arvuti taga istumist piirama hakkama. JA ma saan varsti endale läpaka, mis tähendab seda, et ma pean juba enne reeglid paika panema. I cant go crazy with that. Nope!

Ja Kaidi, sa rokkisid eile 100%. Ma nägin seda igatsust su silmis saada edasi. Aga et sa teaksid, sa olid PALJU parem, kui see tüdruk, kes edasi sai (kuigi tema oli ka hea)! I know this aint going to make u feel better but u rock girl! :)

no tsau

Nope. Ei ole hea olla. Üldse pole. Nina on valus; ma olen kahe päevaga terve suure paberkäterätikurulli ära nuusanud (no mida teha, kui salfasid pole), seega valus on. Ja ma tahan juba terve olla, kohe täitsa terve. Mitte nii poolikult, et pärast ikka mingi väike viga on, aga 100%.
Anyway siis, vahepeal oli Läti reis. Ma kirjutasin sellest väga pikalt oma inglisekeelses blogis, seega ei hakka ma seda kohe kindlasti siia ümber tõlkima. Pole tahtmist ja viitsimist. Ja ei ole ka vaja. See oli minu rõõm, see oli meie rõõm, kes me reisil olime.
Aga sellega seoses oligi, et ma vist arvasin, et kevad on käes. Või noh, ongi, aga ma arvasin, et kevadega kaasneb soojus ja nii kandsin ma umbes kaks nädalat ikka väga valesid riideid. Õhuke mantel jms. Ja nüüd istun siis kodus, Türil, haige. Ei ole meeldiv. Eriti, kui rohtu ka pole. Seega jh…
Ma läksin esmaspäeva õhtul juba Tartu, et kooli minna jms; teisipäeval käisingi, ja siis tundsin õhtul, kuidas kurgus hakkas pitsitama. Sõin öö läbi kurguvalukomme ja no paremaks ei läinud. Istusin siis kolmapäeva õhtul bussi peale ja sõitsin koju, Türile. Ja täna on juba reede ja nohu läheb ainult hullemaks. Ning ma tahan nii palju teha. Ma tahan õue! Ja tegelikult olen täna juba kaks korda käinud, nii 15-20 minutit mõlemal korral… NII ilus ilm on, käisin Morriga koos. Masendav on toas istuda ju.
Ok, kui vingutuju, siis ikka 100% juba. Mitte 99,9 vaid 100. Selline ma juba olen.
Õnneks on mul siin Maria, vähemalt saame koos igavleda. Tartus oleks ma vist üksindusse ära igavlenud (ma ei tahtnud öelda surnud, see on liiga masendav sõna!). Tegin täna Mariale küpsisepalle! :D Her favorites!
Pluss mul on üks igatsus. Ja see igatsus on Jumala järgi, ma tahan taas kogeda, et Ta eksisteerib minu kõrval. Et ta Hoiab minust kinni, et Ta ei ole lahti lasknud. I want the fire again!!!!!!!!!!!!!!
Ja siis on mul 1 teine igatsus, või õigemini unistus. Aga sellest me ei räägi.
Bue (Maria, sa tead, mis see tähendab, eks?)!

anyways...

Ma vahel unustan blogi ära.
Ja ega mul praegugi miskit tarka õelda pole, v.a. see et olen jälle haige ja kodus.
jep.

Awsome time

Nüüd võin ma 100%veendumusega öelda, et eelmine nädal rokkis!

Alustades siis kooliga:
1. Sain oma esimese hinde „4” solfedžos, mis tähendab, et ma hakkan 3 pealt eemalduma loodetavasti!
2. Tegin oma klaveriarvestuse kenasti ära!
3. Käisin terve nädal ilusti koolis ja ei puudunud ühestki tunnist!

Edasi räägiks siis Naistepäevast. Hommik möödus nagu tavaline hommik. Oli laupäev, tõusin suhteliselt vara, koristasin, sõin, nautisin üksindust (võib-olla). Siis mingi kella 6-ks sättisin end valmis ja läksin kaubamaja juurde, kust mind ja Viviat võttis Leena koos oma isaga peale. Ja siis sõitsime Kärri juurde, kus toimus Naistepäeva tüdrukuteõhtu! Elusõna noored siis korraldasid. Ülistasime, palvetasime, sõime, siis oli üllatuskülaline, kes rääkis enda elust ja naiselikkusest ning siis mängisime. Õhtul hiljem vaatasime telekast väga head filmi, mis sobis kui rusikas silmaauku selle õhtuga! :) Ühesõnaga meeldiv lõpp naistepäevale. A, pean ära mainima, et poisid tõid igaühele meist ühe lilleõie (yellow tulip, my favourite)!

Nii ja siis eilne päev, mis oli väga sisukas ja põnev. Terve päev käis siis valmistumine õhtul toimuvale kontserdile Vanemuise Kontserdimajas. Alustasime hommikul proovidega Laululaval, mis kestsid umbes kaks tundi ning siis oli kella 4-i vaba aeg. Ehk siis ruttu koju sööma, pesema, riietuma ja Vanemuisesse. Kuna Kaidi-Andre olid mõlemad Kaidi vanaema juures siin Annelinnas, siis sain nendega koos minna! Hommikul kõmpisime ka koos Kaidiga kesklinna (Kaidi rokib, ja eriti need jutud, mida ta mulle räägib, olgugi, et need veidi mm kahtlase maiguga on; Kaidi on Kaidi!), et siis Urseliga laululavale minna!

Anyway jõudsime siis poole nelja ajal sinna ning istusime umbes 5-i tegevusetult, sest Maarja tegi proove, siis oli neil tehnikaga probleeme jne jne. Aga siis, kui lõpuks lavale saime, oli hea tunne küll. NII suur lava ja saal! Proovid tehtud, jooksime poodi mõne inimesega, ostsime süüa (hea nali oli kaubamajas: tahtsime 3-ndale sööma minna ja ma järsku vaatan, et mida pekki, eskalaator sõidab tagurpidi, et mitte üles, vaid alla; ma mõtlesin juba, et mul luulud, aga siis saime aru, et ülemised korrused on juba kinni! :D) ja Vanemuisesse tagasi. Toit otsas, tegin ruttu meigi ja siis oligi kell juba 7! Huh, kui teise laulu ajal lavale läksime, oli väike värin sees ikka. NO üle 500 inimese oli vaatama ju tulnud, SUPER! Nii hea tunne oli seal seista. Ja nii käisime umbes 6 laulu ajal 22-st laval (ainuke, kellele tausta ei laulnud, oli Margus). Ja siis mingi hetk oli naljakas koht ja ma naersin suhteliselt kõvasti mikrisse. Ma nii lootsin, et keegi ei kuulnud ja pärast sain teada, et see oli ikka kuulda! Hea naine ma ikka olen! ;) Aga peaasi, et see oli armas, mitte nõme! :P Viimase laulu ajal seisin Maarja kõrval, huh. Päris hea, Maarja kõrval laulda (suva, et ma taustalauljana!).
Ühesõnaga selline huvitav päev siis eile! Kogemuse võrra rikkam. Elamuse võrra rikkam. Laulu võrra rikkam!

See nädal peaks ka huvitav tulema. Kolm päeva koolis ja siis Lätti. Ma olen veidi eufoorias Läti pärast, jep. Imelik on Läti pärast nii õnnelik olla, aga ma tahan Eestist ära ja eks see ongi see põhjus! Ja ma näen seal… ühte inimest! Ja teisi ka muidugi jah! :D

OH, emme-issi-Essu-Maria, 3 päeva veel ja siis olen ma kodus! I miss u guys!
Olgu, thats it for now!

(Vaari, kas oli piisavalt sisutihe blog? Kui midagi veel teada tahad, küsi private; ega kõigest ei saa nii avalikus blogis ka rääkida ju!)! :)

100% kindel, et...

...mul on MAAILMA parimad sõbrad.
5 minutit tagasi oli uksekell (esimest korda selle kahe kuu jooksul helistati mulle kella) JA seal seisid Siki ja Ede kahe roosi ja torditükiga. Kuna ma ei saanud noortekale minna (täna valisin gospelkoori), siis tõid nad mulle poiste Naistepäeva kingi! 
Kuigi Naistepäev on alles laupäeval, siis posid olid täna neile korraldanud 
väikese peolaua jms! :)
ÜLIM

Kollane

Vahepeal võiks ju kribada siia midagi Asjalikku. Eriti kuna üks mul seal teiselpoolmaakera pinda käib juba nädalaid (in a good way ´my Love´)! :D
Kust alustada? Ok, ma lihtsalt ülevaatlikult räägin siis midagi eelmisest nädalast. Esmaspäeval olin veel kodus, õhtul tulin Tartu. AGA nii hea oli näha vanemaid ja Essut. Ma ei tahtnud Tartu tagasi. Kodus oli armas! Tagasi ma siiski tulin ja Tartusse jõudsin. Pluss ma ei mäleta, millal ma nii pikalt päikeseloojangut nautida sain, KUI too esmaspäev bussiaknast. Mõnus! :)
Nii, teisipäeval oli kool, ja õhtul helistas Mariaküpsis, et tuleb Tartu ja vajab öömaja, mis oli väga positiivne. Mariaga on alati hea (+kui tema Tartu tuleb, siis ma tean, et me lõpetame alati Mäkis)! Ta on nii kallis (kuuled Maria? SA OLED KALLIS!). Jätsin ta kolmapäeva hommikul veel enda juurde, ise ajasin end kooli.
Siis oligi kolmapäeva õhtu juba ja ma käisin noortekal, mis oli tore, pm-lt oli meil naistekas ja siiis tuli Paul, siis polnud enam naistekas! ;)
Neljapäeval ma kooli ei läinud. Tean küll, et olen vahel paha, aga ma tõesti ei saanud klaverit harjutada ja ma ei taha nii tundi minna, kui ma midagi ei oska! Igal juhul siis helistas Efka, et vajab öömaja, mis oli ka väga tore! :D Mul on ju ruumi, miks ma peaksin seda endale hoidma? Ja siis helistas Annely (mu korteriomanik, ma olen ju kõigest üürnik, jep.), et tuleb kuni Esmaspäevani Tartu! Nii ma siis olin veidi plindris algul aga saime kolmekesi hakkama kenasti.  
Läksin siis noodrigraafikasse (urr) ja siis õhtul võttis Efka mu peale 
ja siis peale seda kõike saime rääkida teelaua taga ja lihtsalt oli väike osadus.
Nii, ja siis saabus reede. Koolkoolkool. Täispikkus. Täiskiirus. Ja õhtul läksin Piiblikooli! Jep.
Ja laupäeval võtsin hommiku vabaks. Nii hea oli kodus. Lihtsalt olin JA järsku kell 12:30 helises
mu telefon ja Kaidi küsis, et KUS MA OLEN? Mul oli ikka hea segadus; Anyway oli meil proov kella 12-st ja minu järgi oodati; ühesõnaga mulle unustati õelda, et proov on. Aa, seletaks siis asja veidi ära: Nimelt on Naistepäev kohe ukse ees ja selle tähistamiseks on Pühapäeval Vanemuises kontsert:

http://www.piletilevi.ee/?lang=est&id=24,1&mid=8204
Naistepäevakontsert
Naerata nüüd jälle Sa
Maarja-Liis Ilus
Alen Veziko
Margus Vaher
Andre Hein
Raimondo Laikre

Ja kuidas siis mina sellega seotud olen? Olen taustalaulja koos Kaidiga! ;) Vahva, ma olen päris põnevil. V.a. see, et mulle unustati öelda, et proov on! Jepjep. Aga vedasin end ruttu kohale, mis sest, et proov teises linnaotsas oli ja bussid laupäeviti eriti tihti ei sõida! Peale proovi läksin Piiblikooli; sõime ja siis oli osadus-palve-ülistusaeg! :)
Ja siiiiiiiis tuli Pühapäev. Seekord ma juba teadsin, et proov on kella 12-3-i ja sinna ma siis ka läksin igal juhul! Tegelikult on päris põnev ikka NII tasemel meestega laulda: hea hääl+hea välimus, why not? ;) Ja hea võimalus-kogemus mulle endale!
Pühapäeva õhtu olin vist niisama, enam ei mäleta.
Esmaspäeval oli kool ja veelkord kool. Õhtul olin veidi laip (kihkih).
Ja täna on vist Teisipäev, kui ma õieti mäletan, seega oli ka kool. SAIN SOLFIS 4-a! MA ARENEN. jeeeei! ;) Ja siis õhtul käisin korra veel Elleris, olin Vivvuga. NII hea on temaga! Igakord, kui meil aega on, nimetan ma seda aega ´kvaliteetajaks! The Best!
Nii, midagi juhtus täna veel, meelde tuli: Algis sai siia mulle kaasüürilise, kes kolib nädala pärast sisse, eks siis kuulete täpsemalt! AGA mina sain toa valida, jeesh! ;)
Naistepäev on varsti. Jep, ma tean, et see on imelik, aga ma vist lähen kaupsi korra laupäeval (keegi rääkis, et keegi jagab seal kellelegi lilli Naistepäeval, jepjup)! :)
Ja siis nädal pärast lähen ma Lätti ema-isaga-Estriga! Vot see on juba hea uudis. Ma saan Eestist välja- wow! Something good is in front and I am excited about it. Ehk saab midagi mu sees üles õhtutatud! I need this fire again!
Ok, enam kaugemast tulevikust ma rääkida ei oska. Eks aeg räägib (loe ´röögib´) ise! ;)

Kirss

mmm

Vaarika, I love you more then candy and chocolate! :)
mmmmuah

:)

Nii, olen siis kodus. Täna on esmaspäev ja olen ikka veel TüriAllikul. Aga ma ei saa kuidagi tulema; tean, et see ei ole suurem asi vabandus, et ma ei olnud oma vanemaid+Estrit kuu aega näinud ja ma peaksin praegu Tartu poole sõitma, aga ma ei suuda. Igal juhul tulen täna mingi 4-5 ajal siis. Kooli ei jõua, aga sellest pole midagi. Ma elan üle ja ma loodan, et õpetajad minust väga puudust ei tunne! HAHA

Mis siis siinmaal ka toimunud on? Ma ei oskagi õelda, kas on... Kodus olen niisama logelenud, no ok koristanud, aga see võrdubki minu jaoks mitte millegi tegemisega. SEST koristamist olen ma suht eluaeg nautinud. No olgu, see on võib-olla paha sõna, aga mingis mõttes on see mulle alati meeldinud. Siis saab ju kõik korda ja pärast on nii hea tunne, et wow, nii puhas on ja hea on olla. Kui mu ümber on kõik korras ja ma naudin seda, siis tegelikult keegi kunagi ütles, et siis on seespool veidi probleeme. Aga ma ei oska õelda, kas ma olen siis eluaeg probleemides vaevelnud? Mulle meeldib kogu aeg korras kodu ja asjad ja KÕIK. Lihtsalt meeldib. Ma ei ole nii probleemne ka, et pean seda väljapoole elama. Ma arvan!

Aga igal juhul Ester on ingel. Sõna otseses mõttes. Nii kui eile neile alla auto juurde vastu läksime ja ta mind nägi, oli tema esimene lause: SEE ON KIRSI, SEE ON KIRSI. Ma sulasin, pärast veel kallistas ja musitas ja kallistas. Kas ma ütlesin, et musitas ka??? :D Ja loomulikult oli vanemaid ka hea näha. Nad on siiski minu vanemad ja nad on head vanemad. VÄGA HEAD! :) I am truly lucky with them, have always been!

Ja lõpuks ometi sain Vaarikaga eile rääkida, me kõik saime: emm, iss, Essu ja Maria, ja mina. Jep. Vaarika, sa rockid. NAGU PÄRISELT, mis uba sa ajad, et mina ei oska naljaa teha? :D OSKAN JA KUIDAS VEEL! :D haha, seega ära aja mulle enam sellist sokki, eks? ;)

Aga tegelikult me armastame sind ja ootame koju. Kuigi sinna on veel 9-kuu jagu aega.

Ja see nädal. Ma ei taha mõelda sellele, päriselt. NII pikka ja kiiret nädalat ei taha. Üdse ei taha. Iga päev 6:30-i kool pluss muud tegemised: õppimine, gospel, noortekas, Piiblikoolinädalavahetus jne jne. Ja Annely (korteriomanik) tuleb ka terveks nädalaks Tartu. Ta valis nii vale nädala, ma kohe ei tea. SEE nädal lihtsalt peab ruttu mööduma, ma ei elaks üle, kui see aeglaselt veniks... Ausalt! Ahjaa, pluss mingi klaveriarvestus ja s.t. lisaharjutamist. No muidugi, Urseliga hakkavad mingi kontserdiproovid ka veel. I LOVE THIS WEEK, I JUST LOVE IT. Ja naljakas on see, et mina olen täna kodus, kuigi peaksin koolis olema ja õppima ja tubli olema. Jepjep.

Ja mul on kõhuprobleemid.

Ja nagu ma enne mainisin, olen ma ju probleemne laps! :D

Punkt

SÕPRUS II

Nii, Sõbrapäev on kauge minevik juba, kuid tahtsin veel mõtteid seoses sellega siia lisada. Lihtsalt ma hakkasin mõtlema ja KUI mina mõtlen, siis tuleb sealt kõike...
Seekord siis jõudsin sellisele järeldusele, et miks me ainult sõbrapäeval oma sõpru meeles peame? Mulle sai Taanis selgeks, KUI olulised on väikesed kingitused, kaardid, lilled, head sõnad jms. Olles eemal perekonnast ja Eesti sõpradest vajasin ma lähedust ja armastust. Ja huvitav oli see, et keegi ei pidanud kellelegi ütlema, et ÜTLE nüüd talle midagi ilusat või kirjuta talle mingi kirjake või joonista kaart. Inimesed tegid seda vabatahtlikult, mind peeti meeles, minust hooliti. Oli päevi, kus ma ei oleks pidanud vastu mõne sõbra julgustava kaardita või kirjata. Oli päevi, kus ma ise tegin kellelegi midagi positiivset, mis võis tema päeva muuta ja see oli ABSOLUUTSELT vajalik (mitte see laul :D-haha)!
Seega tahtsin ma lihtsalt siinkohal julgustada kõiki, kes seda blogi loevad, PIDAGE meeles oma lähedasi, ärge jätke neid saatuse hooleks. Ega siis Jumal ei loonud meid olema üksi, vaid just sellepärast, et meil oleks omavahel OSADUS! Ja kus saab osadus alguse, just hoolimisest ja armastusest! Midagi väikest; kirjuta talle kiri, saada e-kaart (tänapäeva interneti-ajastul), kaart, mis veel parem: saada PÄRIS postiga, joonista ise kaart, ära osta! Ära unista, et sulle midagi tehakse, tee ise teistele! Räägi julgustavaid sõnu, ära kritiseeri kogu aeg inimesi.

Mis siis Sõbrapäeval tegin? mm, käisin Jenny juures Maarjaga (+ mu teised kallid sõbrad). Jenny on niii armas tüdruk Soomemaalt. Jep, ma ei tea mitte ühtegi paremat vöörustajat, kui seda on Jenny! Kes Jennyl külas pole käinud, see peab kahetsema! :P
Ja siis Reedel sõitsin koju lõpuks. Oma Türikoju! NII HEA oli Mariat näha. AGA emme-issi-Essu järgi igatsen ka juba... Veel nädal, vbl veel kauem, kes teab?
Olgu. tsau.

Sõbrad

Täna on Sõbrapäev!
Siin blogis tahtsin eriliselt head sõbrapäeva soovida oma kallitele, kes on kaugel: VAARIKA JA TUULI, IGATSEN TEID! :)
Ja teistele ka, kes mul seal välismaal pesitsevad ehk siis emm, iss, Essu! :P

yes, yes

Jälle ma igatsen Vaari järgi. Jep, mis teha, ega ma jäängi igatsema vist, seda ei tohi ega saagi maha suruda! Kurb on ainult sees veidi!
Tartu: Ma olen siin nüüd ühe jutiga 4 nädalat+ olnud... Reedel saab 5 nädalat täis ja siis lähen ma lõpuks koju ka! LÕPUKS! Ma igatsen Maria järgi, ja kui nüüd ausalt öelda, siis isegi Morrit tahaks näha. Emmet-issit-Essut ma seekord veel ei näe, nad on veel nädal ära, seega jep. Eks siis hiljem! Oma kodu on ikka oma kodu, siin tunnen ma end ikka nagu külalisena, see ei ole ju MINU oma isiklik korter!!!
Olen nüüd korralikult koolis käinud ja õppinud jms. Asjad hakkavad enam-vähem korda saama, aga palju tööd on veel teha. Ma hoian siin lootust ja usku, et ehk ikka saan eelmise aasta eest stipendiumi, nimesid ei ole veel väljas! Seda raha on väga vaja.
Nii, mis siis vahepeal toimunud on? Mm, gospelkoori laager oli see nädalavahetus, hea aeg oli. Õppisime ikka seda PÄRIS gospelkoori laulu, mõnus! Tekkis õige tunne!
Mis veel? Järgmine nädal tulevad siis mu CIMC inimesed Tartu, armas. Ma näen Emily-t; ma lootsin, et ehk tuleb veel inimesi, keda ma tean, aga ei... Seega hängin umbes 7-inimesega, keda ma absoluutselt ei tunne, ei tea! :D Aga uute sõprade vastu ei ole mul kunagi midagi!
Ma tahaks vahepeal kuskil esineda, mitte nagu et MINA-MINA; selles suhtes, et tahaks mingit uut kogemust, vaheldust. Midagi uut proovida. Jep, mitte lihtsalt laulda, vaid nautida seda!
Ok, ma ei viitsi praegu kirjutada. Lähen.

Päevasõna

Järgnev jutt on päevasõnast:

Billy Graham on öelnud: “Ükskõik, millal keegi küsib, kuidas ma saan olla nii kindel selles, kes ja mis Jumal tegelikult on, meenub mulle alati lugu poisikesest, kes oli läinud lohet lennutama. Tuul oli üsna tugev ja suured pilved ujusid üle taevalaotuse. Lohe lendas aina kõrgemale ja kõrgemale, kuni oli pilvedes peidus. “Mida Sa teed?” küsis üks mees poisilt. “Lohet lennutan,” vastas poiss. “Lennutad lohet? Kuidas sa selles kindel saad olla, sa ju ei näe teda?” jätkas mees. “Ei näe jah, kuid iga natukese aja tagant tunnen tõmmet ja võin kindel olla, et lohe on alles.” vastas poiss.” Ära looda Jumala osas teiste jutule. Leia Jumal enda jaoks, kutsudes Jeesus Kristuse oma ellu. Siis võid oma südames tajutava sooja ja imelise tõmbe kaudu olla kindel, et Jumal on olemas ning elab Sinu südames.

Ja mina oskan õelda vaid AAMEN!

I miss her

Vaarika!
Ma igatsen sind. Väga igatsen! Sa võiksid vahepeal koju tulla, mulle kalli-kalli teha ja siis tagasi minna. Tule eks? Isegi, kui me ei olnud 100% parimad õed, heal juhul 50%, oled mulle ikkagi väga oluline ja ma igatsen sind. Lihtsalt et sa teaksid, Tartu pole mind muutnud! Absoluutselt pole, olen ikka sama Kirss, kellel on oma kiiksud. Jep, sedasi siis.
Ja siis veel seda ka, et ma igatsen praegu terveks saada. Ah, mis igatsen, tahan hoopis. Kolmapäeva õhtust saadik nohu käes vaevelnud ja alles nüüd on veidi parem juba, kuid see selleks. Pluss nõme tunne on, et ma pole ülde kooli sattunud. Või noh olen, aga mitte piisavalt, sest kuidas sa käid haigena. Ja see on tegelikult veidi nõiaringi moodi, sest siis, kui enam käinud pole, siis on väga raske uuesti minna, seeest siis on ju asjad tegemata ja raske on kuskilt 0-st alustada vms. Anyways, ma üritan homme jala siiski ukse vahelt sisse panna. We´ll see.
Mmm, täna on pühapäev, kell on 12:17 ja ma olen toas. Ma ei olegi koguduses. Ma oleks läinud küll, kui keegi oleks järgi tulnud või buss oleks ukse juurest ukse juurde viinud, seega veidi nõme. Nõme on haige olla ja veel nõmedam on kogudusse mitte minna. Kuigi ma eile olin ja sain ka veidi oma osa. Märt Vähi jagas Piiblikoolis Jumala osadusest ja mõnus oli. See ei olnud isegi mõnus VAID see oli super. I felt Gods love really strong in my heart and it was awsome! Seega ehk ma sain siis oma osa eile! =)
Ning siis veel sellest, et mul on kallid sõbrad; kallimad kui kuld, kallimad kui hõbe ja kallimad kui kõik maailma varandus kokku. Mul oli hea nädalalõpp, isegi kui ma haige olen.
Ja seda, et kas ma kahetsen, et Superstaari ei läinud? Ei & Ja! Loomulikult oleks tahtnud näha, kas minus on midagi, mis oleks lasknud mul tipuni jõuda; samas ei taha ma oma nägu miljonitele näidata ja õelda, et vaadake mind, vaadake KUI hea ma olen, sest mul on veidi teised eesmärgid. Ja need oleks saate käigus kaduma läinud. Mul ei ole vaja järjekordset põhjust Jumalast eemaldumiseks!
Kuna mul on praegu igav, siis ma lähen sööma. Jep.
Talk to u later!