Saaremaal

MULLE. jep.

70 postitust...

...2 aastaga täpselt. Interesting.

Aga tegelikult tahtsin öelda, et olen veidi imelik viimasel ajal. Kurb on ja natuke raske ja samas nii hea. Imelik eks? Seda ma ju räägin!

Ja Vaarikat igatsen ja üldse tule juba koju ära, kuigi ok, tean, et sa ei saa.

Eile olime peaaegu terve suguvõsaga maal; niiiii hea aeg oli; tegime suguvõsa pilti (tuli küll veidi poolik, aga pole viga, ühel päeval saame terviku pildi)!

Ning siis lähen täna Pärnu esinema, eks paistab, kuidas läheb.

Siis kolmapäeval Saaremaale 5-ks päevaks; Geku, we´re gonna have some F.U.N.

Järgmine nädal Tartus Elusõna konverentsil.

Ja 5.ndal Lätti; heck yea. :)

Ja peale Lätit 10.nda paiku sõidame Poooola.

Ja pärast jälle Lätti.

Ühesõnaga natuke reisimist- mme loving it! (L)

:)

Vaarika siis...

... no kuna sa nõudsid uut blogi ja mul on juhuslikult vaba hommikupoolik, siis kirjutangi. vot.
Mis siis vahepeal? Oi, palju. Lõpetasin kenasti esimese õ.a. ära Elleris ja tean, et Jumal aitas, sest ega ma siis vähe ei puudunud koolist. Aga hakkama sain, hinded korras ja mis veel vaja?
Mmm heck yea, siis käisime Lätis (Ma olen reisinud nagu meeletu see aasta ja kas mulle see meeldib? JAAAAAAA) eelmisel nädalavahetusel. Vabadus - ainuke sõna, mis selle reisi kirjeldamiseks saab öelda! Jumal on nii ustav ja see, mida ma olen aastaid igatsenud, hakkab lõpuks tõeks muutuma minu elus. Kõik see, et ma võin olla vaba ja mina ise, ma ei pea kellegi teise pilli järgi tegema, kui tahetakse, üks vabadus ülistuse ja üks armastuse laul, mis mu südamest tuleb... Vaarika, kui sa vaid oleks seal olnud; ma ei olnud üldse see Kirsika, keda sa harjunud nägema oled, ma olin nagu lind, kes lendas ja ei jäänud enam pidama;
Ja ma lähen varsti jälle Lätti- heck yea! ;)
Ning tulevikust, et siis täna Alati lõpetamisele, laupäeval Kristiine!
Järgmine nädal Saaremaale perega ja onu perega nädalaks. Tuleb vist põnev aeg! ;)
Peale seda otse Tartu Elusõna konverentsile ja siis sealt Lätti laagrisse; jep mina ja laager ei lähe eriti enam kokku, aga eks paistab; olen igal juhul põnevil! Sealt võtavad ema-isa mind hiljem peale ja läheme Poola nädalaks ning sealt tagasi tulles uuesti Lätti Talsisse, jepjep. ;) ME LIKES IT- heck yea!
:) Ohh Vaarumaaru, ma ei oska enam pikka blogi kirjutada, tõsiselt probleem on enda kättevõtmisega.
AGA ma tahaksin rääkida päikeseloojangust. Lihtsalt selle pärast, et see on üks mu lemmikuid loodusnähtusi siin maailmas. Uskumatu, kui palju värve Jumal loonud on; Ta nagu maaliks iga päev mitmeid tuhandeid kilomeetreid uut pilti ja JUST enda värvidega; sellistega, mida ka kõige suuremad kunstnikud ei suuda ealeski järgi teha. Mõnikord tahaks, et kaamera oleks kogu aeg käepärast, et seda kõike jäädvustada ja siis jälle mõtlen, et kas sellel oleks mõtet... Seda saab ju ka ilma pildita nautida; iga päev! ;) No vot, sellised mõtted siis!
Ok, hakkan end lõpetamisek valmis seadma nüüd. ;)
musi Vaarile!
:)

Mulle meeldib...

...ikka seljaga piltidele jääda! :P

ITAALIA

Miks vaadata otse, kui saab ka seljaga? :P

22.Mai pidi olema päev, kus 9-liikmeline grupp läheb Itaaliasse. Kõik olid ettevalmistused teinud: asjad olid pakitud, raha vahetatud, reisikindlustus tehtud ja siis 21.Mai tuli telefonikõne: "Te ei saa Itaaliasse, kuna raha ei ole üle tulnud ja piletid pole ostetud. Olge aga siiski valmis, sest võib ka õnneks minna..."! (me saime tasuta reisile ja ma ei saa siiamaani aru, miks ja kes ja kuidas meid rahastas;ühesõnaga terve reis oli tasuta!)
Mina panin padavai Türile ajama (no muidugi viperdustega, kuidas siis muidu) ja ootasin kannatlikult 22.Mai, Neljapäeval uut telefonikõnet. Ja siis see tuli, et kui ma veel tahan, siis ikka saan, aga laupäeval-24.Mai. Ja et 6 inimest saavad-lauljad ja tantsijad. EHK SIIS MINA KA.
Muidugi ma tahtsin, milles küsimus. Reis oli ju tasuta ning tõotas tulla huvitav (kui juba nii palju viperdusi jms, siis miks mitte, eks?)!
Nii, et siis Kaidi tuli veel minu juurde reede ööks ja siis laupäeva hommikul oli spurt lennujaama. Hommikul 6-7 ajal läks lennuk Amsterdami. Ma muidugi kartsin, et kes need teised 3 tüdrukut on, AGA nad on SUPER reisikaaslased, ainult kiidusõnad. Igal juhul jõudsime siis Amsterdami ja seal avastasime, et meil on 30 minutit järgmise lennuni. Nali naljaks, aga meil polnud check in-gi tehtud ju... Jooksime läbi selle suure lennujaama ja jõudsime täpselt sekundi pealt lennukile (vist isegi oodati meie järgi veidi). Järgmine peatus oli Milano; seal oli meil veidi kauem aega oodata ja siis tuli meie kauaoodatud BARI lõuna-Itaalia kontsas! Nii, astusime lennukilt maha ja kohe pagasiruumi. JA oeh, kui ainult keegi meie nägusid oleks näinud, kui kõik pagasid olid kohale tulnud ja meie omasid nende hulgas ei olnud. Vot siis. Seiklus. Ja siis avastasime kõige tipuks, et me ei oska ei hotelli ega festivalipaika minna... See oli küll juba naljakas. Ja keegi ei pidanud meile vastu ka tulema. Nii me seal olime- 6 haledat eestlast- ilma pagasi ja ilma öömajata!
Järsku öeldi meile, et keegi on meile vastu tulnud. See oli õnnelik hetk. Väga kohe. Saime siis auto peale; vähemalt olid digikad käekotis, saime palmidest pilte teha. Ja mis siis ikka; 30-kraadises kuumuses teksapükstega ei ole mõnus! Jõudsime siis festivalipaika ja kohe pandi tantsijad proovi tegema (nad pidid esialgu too õhtu esinema, õnneks lükati edasi, kuna meil polnud kohvreid). Kõik olid mingid eriti näljased ja kui me lõpuks 9 ajal õhtul süüa saime, siis oli tuju 100% parem. JA SÖÖKIDEST veel niipalju, et: KÕIK OLI ÜLIPRO. Kolm korda päevas toideti meid mitmekäiguliste söökidega- pastad, lasagned, puuviljad, friikad, kana, kala, liha, koogid jne jne! :P mmm
Nii, siis tuli esimese päeva õhtu ja me avastasime veelkord, et meil ikka pole kohvreid, sest me pidime mustade hammastega magama minema, vot! :D Ja siis tuli minule ka veel üllatus, nimelt ma olen oma varba kaks kuud tagasi kuskile ära löönud ja siis Itaalia reisi ajal otsustas mu suur varvas mädanema minna, mis oli temast ikka eriti inetu. Ja siis ma ütleme nii, et 7 päeva kannatasin valu, ja eriti 2 esimest, kus ma pidin kinniste kingadega käima, kuna kohvrit plätudega polnud. yeah, meeldiv eks?
Pühapäeva tsillisime niisama linna peal, vahepeal söime hullult ja siis tsillisime edasi. Kuna poed olid kinni, oli veidi igav, aga see selleks. Õhtul tuli tel-kõne: teie pagas on lennujaamas. ME lausa tormasime lennujaama ja oi, kui õnnelik hetk see kõigi jaoks oli. No nii õnnelik, et ma ei oska seda kirjeldada isegi... plätud, eesti kommid, datlid, lühikesed püksid, hambahari, meigiasjad. mm-kõike! Õhtul harjutasime Andre-Kaidiga esinemiseks mõeldud lugusid, mille me ka alles kohapeal välja mõtlesime: ehk siis saime 5 kantrilugu (MINA JA KANTRI-Vaarika, sa võid siinkohal naerda, aga jube lahe oli, tegelt ka!)!
Siis tuli Esmaspäev ja oligi meie esinemise päev. Hommikul harjutasime, siis võeti meid hotellist peale (muide 3tärni hotell mugavustega, sjupeer) ja sõitsimegi kohapeale, et veel lavaproovi teha ja õhtul kell 11 oligi esinemine. Vinge! Suur lava, rahvast normaalselt, plaksutati, naudidi... "Strawberry wine..."
Järgmisel päeval oli Karini, Dorise ja Triinu etteaste. Nad olid nii tublid; eriti Karin, kes peaaegu kohe peale pimesoole oppi pidi tantsima hakkama. Ja nad said hästi hakkama. PALJU rahvast oli ja no eks meie eesti tüdrukud sealt nii mõnelegi silma jäid! :P
Kolmapäeval, Neljapäeval ja Reedel olid rannapäevad, shopingupäevad ja niisama tsillipäevad. Palju päikest, sooja, naeru, süüa, poode, jäätist... Mingi päev nendest kolmest käisime ka ühes pisikeses Itaalia külas! Oeh, kui ma alguses ei saanudki nagu eriti aru, et ma olen Itaalias, siis seal tuli mulle selline tunne, et NII, MINA OLEN ITAALIAS. Nii palju, mida vaadata: trepid, rõdud, lilled, meri, kaljud, inimesed, kirikud, valged majad... mmmmönus! Seda ei saa kirjeldada tegelikult sõnadega!
Reede õhtul käisime veel ühel kontserdil-Sitsiilia poisid niii väga tahtsid, et me eesti tüdrukud neid kuulama läheks ja kuidas me siis ei saime öelda ja ei öelnudki! :) Ja siis pärast oli vist mingi peo moodi asi kuskil ja ma ainukesena ei läinud (ma tundsin, et ei pea minema, kuigi paluti küll...)!
Ja siis tuligi juba Laupäeva hommik, kus me pakkisime asjad kokku ja bussi peale istusime. Käisime viimast korda Biennalil söömas ja edasi lennujaama, kus passisime mõned tunnid ja siiiiiiiiiiis istusime lennukile. Sealt Milanosse, kus veetsime öö kõvadel pinkidel ja külmaaas- prr! Me ju tulime 35-kraadisest ja lõpetasime 15-kraadises Milanos. Jep, ühes riigis nii suured temperatuurierinevused. Igal juhul siis tuli hommik ja edasi Amsterdami ja seal Eestisse. tagurpidi tulekule!
Midagi imelikku ka sellest maast: kõik itaallased (kui ma ütlen kõik, siis ma mõtlen kõik) käivad 35-kraadises kuumuses pikkade teksade ja mustade pluusidega, mehed pintsakutega ja NAD EI HIGISTA! Siis enamik mehi vahib järgi, vilistab, või kommenteerib ja seda mitte alati viisakalt (nt. vilistamine ja MJÄU pidid suht halvakõlalised kommentaarid olema). Vahepeal on poed 4-5 tundi lihtsalt kinni keset päeva, sest siis on siesta aeg ja nad ei viitsi poodides passida. Õhtust söövad itaallased alates kella 7-8-st, siis kui meil, eestlastel, kõhud ammu korisesid ja süüa nurusid. Puhtusest ei pea sellel maal keegi lugu, MITTE KEEGI, igal pool on praht ja sodi. Liiklus andis soovida- kõik parkisid sinna kus juhtus, üks pidev tuututamine, kiire-kiire! Itaalias tähendab eelroog lasagnet või pastat (eestis supp, salat jms). Keegi ei kontrolli bussides ja rongides, kas sul on pilet!
Mulle hakkas Itaalias lilla värv meeletult meeldima: ostsin endale 2 lillat riideeset ja nägin kõikjal lillasid lilli. NII ILUS VÄRV, selline naiselik ja õrn! :)
Itaalias käidud, kõik ülejäänud maad veel ees; see oli alles algus! THATS A PROMISE! :)