hashtagkolmkümmendkaks

Ma ei tea. Mul ei olegi vist sellele postitusele head pealkirja. Igasugu mõtted on viimase paari päeva jooksul peast läbi käinud ning olen tahtnud need kirja panna, aga kellel lapsed on, need mõistavad, et elu rütm ei käi sinu pillikepi järgi vaid ikka nende. Saad juba arvuti lahti, mõlemad lapsed mõnusalt tuduvad, hakkad juba trükkima ja kuskilt käib uöäääää! Ja kaksikutega on see tõonäosus mingi 110, et nad just siis häälitsema hakkavad, kui emme tahab blogipostitust teha.
Emme. See sõna on saanud minu jaoks ikka ulmelise tähenduse viimase 7 kuu jooksul. Olen alati seda sõna armastanud. Ka oma emale olen ikka emme õelnud. Võibolla viimased aastad enam mitte, ja teismelisena sõprade ees ka mitte, aga emme on miskit armast. See sõna hõlmab endas soojust, pehmust, kodutunnet, headust, armastust. Ja nüüd olen mina emme. Mina, kes ma sain üleeile 32-aastaseks ja kahtlesin veel hea 2 aastat tagasi, kas see üldse kunagi juhtub. Ja siis astus Tannu mu ellu ja kinkis mulle selle sõna. Emme. Esimest korda tähistasin enda uut eluaastat koos kahe pisikese inimesega. Kes äratasid mind sünnipäeva hommikul ilusti enne kella 6 ülesse, et ma ikka teaksin, kui armastatud ma olen. Kahe pisikese inimesega, kes said minult loendamatu hulk musisid ja kallisid, sest ma olin ikka nii sigatänulik, et ma ei pea enam mitte kunagi ühtegi sünnipäeva ilma nendeta veetma. (Lihtsalt mainin, et just nüüd ärkas Jasmiin ülesse. Mida ma just rääkisin... :D)
Mäletan nii hästi oma 30ndat sünnipäeva. Mul oli elu vaikselt suht pekki läinud siis. Olin just ühest suhtest välja tulemas, mis ei olnud mulle hea. Emotsionaalselt olin kui kärbunud kirsiõis, kes kartis, et elu ei muutugi paremaks. Elasin kirikuhoones, rentisin minituba ning teadsin, et need igatsused mu sees, need on alles, aga kas? Ja ainult kuu hiljem kohtasin Tanelit. Ma ei ütle, et Tanel mu elu muutis. Aga ma ütlen pigem, et ma olin valmis muutuseks. Ma olin valmis tema jaoks. Pere jaoks. Laste jaoks ja tema suutis need igatsused välja tuua, üles äratada ja aitas reaalsuseks muuta.
Ja nüüd on mul kaks last. Minu unistuste duo. Poiss ja tüdruk. Minu väike maalm on koondunud Võrru ning minu ümber on tekkinud nii ilusad inimesed, kellest ma hoolin ja keda armastan. Minu väike aknalaud on paksult lilli täis. Ja minu süda on ka lilli täis. Sest halbu hetki on alati. Aga need ei tohiks meie päevi määratleda. Minu pesukorvid ujuvad juba pool aastat riietest. Kakaseid mähkmeid ja toole ja riideid ja noh saate aru küll, leidub iga päev. Okset lahmab. Ila ka. Ja ma teeks seda miljon korda uuesti. Oleks emme see tähendab. Õnneks ma sain nad kaks korraga. Kasvatan suureks ära ja siis lähen puhkama. Juhul kui järgmine kord siis need kuu(s)ikud ei tule. Ja võibolla võtan mehe ka kaasa, kui ta hästi käitub.

Igal juhul minu tänu. Kõigile, kes te mind meeles pidasite. Minu suurim tänu aga on siin samas. Minu kodus. Minu pere. Minu maailm. Pasapeetrid nagu nad on. Vähemalt on nad minu pasapeetrid!

6 kuud nagu linnutiivul

Appi. Appi. Appi. Ok, ükskord veel. APPI! Päriselt ongi juba pool aastat möödas. Mu lapsed on elus ja terved. Mina olen elus (ja pooletoobine) ja mu mees pole ka veel maha löödud. Uskumatu, et me oleme kõik hakkama saanud. Ma ei tea küll, millega, aga millegagi kindlasti. SEST siin me oleme. Mina, Miinu, Joosu ja issi.
Täna, 6 kuud tagasi, sündisid Joosua ja Jasmiin Kuusik. Sündisid ettenähtud ajast tervelt 1,5 kuud varem ning nii tillukestena, et olime 10 päeva peale sündi veel haiglas. Ja tänaseks on mu 2 kilostest pisikestest saanud pea 17 kilo kokku kaaluvad junsud. Ma nende sünnist enam eraldi ei hakkagi rääkima, sest seda on siin blogis juba tehtud. Piisavalt detailselt, et nii mõnigi mees vist minestaks. Aga noh, nii need asjad käivad ja kui minestadki, siis no biggie, sa lihtsalt vast veel pole lapse sündi pealt näinud. Mu mees nägi ja üllatus, ta ikka armastab mind veel. :D Ok, kaldun veidi kõrvale siin põhiteemast.
6 kuud. Sellest 3 kuud elasime ema-isa katuse all. Vist veidi vähem, aga see aeg on nii hägune, et ma juba vist isegi unustanud selle kõik, sest enamik päevi veetsin ma nii, et üks lastest oli kogu aeg süles. Soojast toidust ma ainult unistasin, külm kohvi oli best friend ja vetsust nii number üks kui number kaks sai ka laps süles tehtud (sry Miinu, Joosu, selle eluaegse trauma eest, aga ise olete süüdi, et röökima pististe, kui teid maha julgesime panna!). Ja siis mingi hetk tundus, et ongi aeg tagasi oma koju tulla... Oma armsasse Võru koju. Ja mina igal juhul teadsin, et see pole mitte mingi häbiasi, et ma abi vajasin ja nii palkasime endale lapsehoidja. No tegelikult küll lausa kaks lapsehoidjat, kes kordamööda siiamaani meile päevasel ajal nädala sees abis on. (SIINKOHAL KNIKS JA KUMMARDUS JA KALLI TEILE, Armsad armsad R ja U! Mis inimene minust ilma teieta oleks, kes seda teab, vist oleks need pooled juuksed ka välja peast kitkutud, mis veel ära pole peale laste sündi ise kukkunud!)...
"Ja praegu... Praegu mu armsad Joosu ja Miinu... Praegu on teil mõlemal täpselt üks kiku suus ja teine kohe kohe paistab ja punnitab seal igeme all. Praegu oskate te mõlemad ilusti kõhuli keerata, siis röökima hakata, sest tegelikult te ei taha seal olla nii ja siis emme keerab teid tagasi ja siis keerate te ümber jälle ja siis emme tagasi ja noh see nõiaring noh. Ja mu kallis väike junsu mürakas Joosu, sina vaevled ikka korralikult selle hambaasjaga, sul üldse õest veidi nõrgem see tervis olnud, kuid tean, et sa teed selle varsti tasa, kui rohkem liikuma saad ja aktiivsemaks, sest ma näen, kuidas sa tahad. Ja pliiiiiis, hakka juba öösiti paremini magama, eks! Emme issi armastavad sind, aga ööund ka. Ja Miinu, mine pekki, aga kui ma peangi sind jääma iga õhtu kolm tundi magama panema, siis ma lihtsalt varsti enam ei pane ja sa pead veidi lihtsalt karjuma, sest noh, kaua üks emme ikka jaksab selle palli peal hüpata, raske pooluinuv piiga käes. Nope. Aga muidu oled sa üks super naeratav, pisike emme kaisukaru. Sa oled nii ilus ja särav ja armas ja kallis, et ma lihtsalt armastan sind. Nii palju. Joosu, sind ka muidugi, sina oled ju ikkagi emme pesamuna."
Ok see oli nüüd väike vahepala tulevikuks, kui nad kunagi peaksid mu blogi avastama, kui selleks ajaks maailm veel keerleb ja interneti ei ole päkapikud ära röövinud ja ma pole suures meeltesegaduses oma blogi näiteks ära kustutanud. Mis on vähetõonäoline, pigem see päkapiku variant.
Aga päriselt. Päriselt on asi nii, kui Joosu ja Miinu sündisid, siis sündisin ka mina, või noh, see emme osa minus. Sest seda varem polnud. Seega ei kasva mitte ainult nemad, vaid ka see emme osa minus. Ja nii me kõik siin kulgeme. Ega see emmeks olemine pole miskit nii kerge. See on ikka alles veel nii uus asi mu jaoks. Et need kaks pisikest inimest vajavad mind. Et nende heaolu sõltub minust. Ja minu heaolu sõltub sellest, et ma ennast ka ära ei kaota selle kõige keskel. Seega here it goes: WEEE, 6 KUUD ONGI LÄBI ja niii palju kuusid on veel ees!!!!!!!! Cheers,
Kirsi

Nigut öö ja päev

Joosua ja Jasmiin on nii erinevad ja samas nii sarnased. Ütlen kohe ära, et neid erinevusi ikka rohkem, kuid paar nn kaksikuteasja on ka juhtunud viimase nädala jooksul.
Oleme pidanud nendega enneaegsuse tõttu tihti Tartus kontrollides käima ja seal alati ikka vaadatakse neid korrigeeritud vanuse järgi (et siis, kuna sündisid 6.oktoober, poolteist kuud enne tähaega, siis on ka tegelikult alles 4,5 kuused nüüd). Ja nad nii julgustavad seal, et kõik on arengus nii nagu peab ja küll nad varsti keerama hakkavad ja küll nad varsti haarama hakkavad ja küll nad varsti järgi jõuavad.
Ja jõudsidki. Täna vaatame Taneliga neid küll, et mida pekki. Kuidas nad nii palju juba oskavad ja teevad jne...
See viimane märtsi nädal on küll hüppeline olnud. Kõigepealt Jasmiin. Pesin siin üksõhtu nõusid, plika oli põrandal selili. Jauras küll, aga ma ei pööra tihti sellele tähelepanu. Ja lähen siis teda sülle võtma ja ta on end kõhuli keeranud. Ja me läheme homme temaga just seda sama õppima võimlemisse! :D hahaha sulle perearst, kes noomis meid viimane kord, et miks juba ei tee seda ja toda! Njaa, see selleks. Järgmise päeva hommikul tegi Joosua sama igal juhul. Ukerdas ja ukerdas ja kõhuli oligi (Joosul on muidugi varbad ka ammu juba pihus olnud ja nn tahe olemas, aga keha ei jõudnud järgi).
Siis olen Joosuat mingi kuu jälginud, et millal tal see hammas juba tuleb. Nii viril ja halvasti magab ja jorrune. Ja paar päeva tagasi oligi kiku suus. Vaatan siis eile juhuslikult Jasmiini suhu ja tal ka kiku suus. Ei saanud vennale ikka järgi jääda. Sündisid koos, pidid ka need nn tähtsad asjad koos juhtuma.
Aga oi see öö ja päev.
Jasmiin tunnetab asju kätega. Ta tahab kogu aeg,et mu käsi oleks tal kuskil lähedal ja siis ta mudib seda ja katsub ja paneb oma näo lähedale. Ta armastab omaenda kätega ka mängida. Või seda, kui ma tema kätega endale pai teen, oi seda laginat. Ja paljas porgand armastab ta ka olla. Ta oma häält veel pole nii avastanud nagu Joosu, aga see tuleb ka vaikselt. Need nunnud õrnad jutuvadinad ja mulinad... Ma sulan siis alati. Ja kui ta ikka kõdi peale naerma suure häälega hakkab... aww! Aga oi ta võib mind õhtuti närvi ajada, kui ma teda ikka 3 tundi magama panen edasi tagasi. Sülle, maha, sülle, maha, sülle, maha. Ööd ongi mul rohkem Jasmiiniga ja ta nii harjunud minuga juba. Samas, kui ta lõpuks peale tralli magama jääb, siis on õist ärkamist ainult 1-2 korda ja magama tagasi.
Ja Joosu. Oi mu "väike" Joosukene. Ta on nii tugev, et ma vahel lihtsalt ei jaksa taga mõllata ja see rohkem Taneli ala. Ja nüüd on ta hakanud õlga hammustama, ju see suuseest ikka nii valutab kõik, et vaja sügada end. Ja Joosul on küll hääle kasutamine nii selge, et kus need kõrvatropid olidki... Joosule meeldib, kui temaga kogu aeg tegeletakse. Ja jaurab, mis ta jaurab, magama jääb ta üldiselt kergemini. Praegu see hambavärk on ta tujukaks teinud, aga keda ei teeks? Kui ta süüa tahab, siis kuuleb sellest terve Pikk 12 korterkond. Ma arvan vähemalt... Ja ta on nii armas trulla, et ma söön ta ära lihtsalt. Musitan ära küll igal juhul iga päev. Isegi kui nende vastumusid ilased on. Ning püreed armastab ta rohkem kui miskit muud. Suu lahti nagu linnupojal. Minni jällegi paneb suu nii kinni ära, et sinna ei pääse mitte miski sisse, kui piimaga just tegu pole.
Ja üleüldse. Mida pekki, et nad kohe 6 kuused on. Päriselt. Ma olen 6 kuud ellu jäänud nendega ja nemad ka. Iga hommik, kui jälle uus päev algab, on selline tunne, et see on üks maraton. Kaksikutemaraton. Mähkmed, pesu, toit, pudelid, kaka, pissi, okse, mängimine, joogapall, emme valmistoidud, pesupesemine, vankrid, magamapanek, uute oskuste õppimine, ellu jäämine. Kaksikutemaraton noh. Ja ma ei ütle siin kellelegi, et ühega kergem oleks. :) Lihtsalt mul neid kaks, ja ühe kogemust pole ju. Ja ükskõik kui palju ma ka üritan elu ette kujutada ühe lapsega, no vot ei oska. Või ühe beebiga. Ikka ei oska. Mul neid kaks ja nii on.
Eks me koos kasvame siin. Emme, issi kõige rohkem. Õpime nende erinevusi ja sarnasusi armastama. Õpime eripärasusi tundma. Õpime ignoreerima seda, kui jauravad niisama (ok beebidel vist pole miski niisama, aga vahel ei jaksa kõigele reageerida). Ei torma iga nutu ja ää peale enam. Nüüd tuleb ainult piip ja prillid hoida ja kodu veel beebisõbralikumaks teha, sest ega see käputamine ja kõige katsumine, suhu toppimine ja avastamine kaugel pole.

Ah, mis on uni?

See magus beebiuni.
Hahahahahahaaaa. Ütlen kohe ära, et väljend, "tahaks magada nagu beebi", on üks suur pask!!! Jah, esimesed kaks nädalat beebid tõesti enamasti söövad, kakavad, pissivad ja magavad, aga mis sealt edasi... Tundus mullegi alguses uskumatu, et kas tõesti ongi nii, et no polegi nii raske. Peab küll neid toitma vahepeal, aga siis nad jälle ju magavad.
Kuni sai täis vanust 2 nädalat!
Kes veel ei tea, siis anti mulle kaks beebit ühe asemel. Mul siiani hetki, kus ma veits kurjustan Jumalaga, et mis sul viga oli ja mis sa mõtlesid ja täitsa pekkis ikka. Et ei võinud siis ühte alguses ja teist paari aasta pärast anda, eks. Nope, pidi ikka kohe neid kaks tulema. Mulle, kes ma olen alati kell 21.00 voodis olnud ja õnnist und nautinud. Mulle, kes isegi kella tiksumist ei ole talunud või seda, kui ukse alt mingi valgus paistab. Mäletan siiani, kui mingi periood vanaisa meiega elas (noh see vanemate aeg veel) ja ma pidin tuba vahetama ja sealt paistis KOGU freaking aeg tuli ukse alt sisse ja oi seda minu kisa, kui mul tuduaeg oli! hahahaaa.
Ja nüüd olen ma pea 7 kuud magamata. Sest ka viimane raseduskuu möödus mul poolpüstses asendis diivanil, sest ma ei saanud ei voodisse ega sealt välja! No ja miks siis nüüd? Sest minu kallid armsad nunnud pesapaid tibud vist vihkavad und. Või noh ütleks nii, et une vastu pole neil midagi, aga see eelnev periood...
Noh, võtame näiteks üleeilse öö. Sest eilne öö, ah sellest ma üldse ei räägigi. Ja võibolla ütlen alustuseks ka ära, et elan abikaasaga kahetoalises korteris, millest üks tuba on magamistuba ja teine elutuba-köök. Nii, et mingitest unekoolidest me ei saa siin veel rääkidagi. Aga üleeilse öö juurde tagasi minnes... Ööunne minek algab viimased 2 kuud meil umbes 7 ajal õhtul. Kõhud on selleks ajaks täis söödetud ning esimesena vajub ära Joosu (Jossu, nugis, poja, tibu, nunnuke, ühesõnaga pluss veel paar hüüdnime). Aga see vajumine on ka selline, et ei, me ei pane teda lihtsalt voodisse, et head ööd, jää nüüd tuttu. Joosu voodi on magamistoas ja siis me hüppame enamasti 5-10 minta temaga suure joogapalli peal ja siis ta seal vajub ära ja tudukaissu voodisse. Ja ega siis üleeilne erand polnud. Joosu oli igal juhul 7 ajal ööunes. Aga Miinu (Triinu, Minni, Jasmiinu, JasmiinKuusik!, kiisu, tibu, nunnupall jne) tahab jääda 7 ajal ööunne, aga jääb enamasti 8-10 vahemikus. No ja see kuulus üleeilneöö ei tahnud Minni üldse ööunne jääda, või noh tahtis, aga jauramine oli nii tulihingeline, et ma väsisin ära, ja kutsusin Taneli appi. Nii me siis panime ta voodisse, hakkas kisama, võtsime ära, panime voodisse, hakkas kisama, võtsime ära, ja loe seda x10 vähemalt 3 tunni jooksul. (Muide, joogapallid on meil asendamatud olnud kõik 5,5 kuud!). Lõpuks 10 ajal väsis Minni vist suurest jaurust ära ja jäi magama. Oeh. PHEW. Draama läbi. Sain 2 tundi tududa, kui ärkasin Joosu nutu peale. Olgu, ehk on kõht tühi. Aga vist ikka polnud, sest mind oksendati 4x täis peale seda ja ennast ka. Riietevahetused tehtud, suured jaurud tehtud, sain Joosu lõpuks 1,5 tundi hiljem magama. No tore, Minni hakkas nutma. Selge, kõht vist tühi. Jess, oligi, söök sees, Minni tuttu, kell on mingi 2-3 vahepeal, saan mina tuttu jälle. Muidugi on Tann ka seal vahepealse eduga aidanud. Mul pea juba lõhub selleks ajaks ning meel on mõru. Tahan nii üliväga magada. Ja siis hakkab mõte jooksma. Vaatan kella, 3 öösel, 3.30 öösel... Hakkan suikuma, keegi teeb häält. ARGHH ja nii hommikuni välja. Suigungi siis pooletunni kaupa. Kell 7 hommikul on niikuinii mõlemad juba üleval ja see öö selleks korraks selja taga.
Oo ei, kõik ööd pole sellised, täna öösel sain 3-4 tundi järjest magada mingi vahe! WOW eks... Ja päeval on nad üsna head tudujad siiani olnud. Esimesed 2,5 kuud ei saanud me päeval neid üldse maha panna. Olimegi elavad voodid ema, isa ja Taneliga. Nüüd magavad päevauned enda voodites ning vankris. Jup eelnevalt ikka kõigutame süles magama, aga vähemalt saame nad maha panna. Mul siuke tunne enamus hommikutel, et olen maratoni käinud öösiti jooksmas. Hahahahaha. Tahan magada nagu beebi. EI TAHA! Tahan magada nii nagu 7 kuud tagasi hoopis :D
Üldse, see uneteema. Mul nii tore, kui nõuandeid jagatakse, et tee seda või tee seda. EI OLE TORE! Ärge jagage pliis! Ma nii paljut proovinud ja küll läheb ajaga ka kergemaks ja paremaks see kõik. Aga stiilis, ise olete süüdi, et alguses neid süles hoidsite, pole vaja. Hoidsimegi, sest meie tibud röökisid valude käes esimesed kolm kuud ja me ei ole ju südametud. Gaasid beebidel on emme-issi õudus ja mis nemad siis veel tundsid. Ja ära hellitatud, hahaha, kuidas saavad 5 kuused ära hellitatud olla. Nad on armastatud. Nad teavad, et me ei jäta neid röökima, nii et pea kumiseb. Ja kuna neid on kaks, siis veel see teema sinna otsa, et no jäta üks röökima,teine ärkab ka ju üles selle peale. Meil vähemalt küll :D Sest kindlasti on beebisid, isegi kaksikuid, kes 5ndaks elukuuks juba ööläbi magama on õppinud aga meil on see oskus, selline ee poolik veel.
Ja hommikul, kui nad laia naeratusega ärkavad ja mulisema hakkavad. Nad on mulle maailma armsamad ja ma ei jõua neid ära musitada. Ükskõik, mis kreisi öö seljataga. Lohutus on, et küll meie õpime, nemad on muutuses ja kõik on varsti minevik. Küll emme selle une ka jälle üles leiab. Oo uni, mu uni!
Jossu ja Minni emme

(ps. unustasin õelda, et Minni voodi on elutoas ning emme magab ka seal hetkel, tähendab, mitte Minni voodis aga diivanil :D , sellised korraldused siis...)

Jasmiin ja Joosua :)

Sünnilugu
Ei teagi kust alustada ju. See lugu tuleb pikk ja selline eee aus! 😉
Nii. Nagu teate, pole minu rasedus kerge olnud! Kõik 7,5 kuud, mil sain rase olla, ajas üks asi teist taga ning tegelikult reaalselt nautisin vbl ühte keskmist kuud sellest! Küll oli meeletu hambasaaga, iiveldushood, suur rauapuudus, hepatogestoos (hirmus sügelus mis tuleb raseduse maksahaigusest), null jaksu, madal vererõhk, meeletu ühejalapaistetus jne jne. List on pm lõpmatu...
Ja siis otsustasid mu arstid Võrust et on aeg Tartusse päevaravisse minna! Ja siis 1. Oktoober (32+5 päeva rase) olin Tartus sünnieelses sees, et vaadata, mis minust siis saab! Sai aga see, et mul avastati 1,5-1,8 cm avatust juba, korrapärased emaka kokkutombed ning otsustati, et jätavad mind haiglasse! Samal päeval tehti kaks asja! Tibud said kopsusüsti (1 veel järgmisel päeval) ning mina kokkutommete vähendamise rohud! Ja siis ma tiksusin seal kuni neljapäevani (4.okt!). Olin kindel et koju ma enam ei saa... KTG näitas ikka kokkutombeid ning mingi avatus oli ka! Aa ja mul oli null valu! Ning ma ei tundnud neid kokkutombeid.. mis on imelik! Ainuke suur valu oli see et poja tagus ribidesse ja plika surus põiele..
Aga kuna neil polnud mu jaoks haiglas ruumi, siis lasti mind koju. Ja ma olin paanikas, sest tundsin südames, et sünnitus on lähedal (hahha eks)... nii et Võrru tagasi ja kusjuures ma surin autos loksudes lihtsalt...
Reedese päeva käisin nagu loll kodus ringi, teadsin et ei tohi koristada, aga pesin ikka pesu jms... õhtul käisin veel Võru haiglas monitori all et pisikeste südant kuulata ja mu toonuseid. Toonuseid oli palju aga ma ei tundnud ju midagiiii! Jälle koju. Terve öö kõndisin ringi, magada enam ei saanud ja hommikupoole lõi kõhu täiesti korrast ära ja teadsin, et miskit vist toimub. Aga ei teinud südame järgi ja jäi helistamata.. siis magasin paar tundi, sõime veel hommikust ning siis.
Laup hommikul, 6.okt, umbes 8.30-9.00 seisin voodi juures, kui järsku pahhhh ja veed tulid ära! Ma olin shokis ja karjusin tanelile, et helista ruttu kiirabisse ja tal korraks oli pilt ära et mis see nr on hahha... ja minul hakkasin momentaalselt tuhud ning valud! Ja seda 2-3 min vahedega! Apppiiii! Kiirabi oli pm 3 minutiga siin ja Me läbisegi, et ma pean Tartusse saama ja nemad et ei saa, sa sünnitad siis autos ja ma et eiii Tartusse ja nemad eiii Võrru! No olgu ruttu autosse ja haiglasse... seal oli mingi 15 arsti õde mu ümber et mis Me teeme siin Me ju nii varast sünnitust vastu ei võta (33+3 nädalat) ja siis hakkas pihta! Avatus oli juba mingi 4-5 cm ja tuhud intensiivsed! Ruttu miljon süsti rohtu kanüülid jne et sünnitegevus aeglustuks (nojaaah) ning siis Anti üks ämmaemand kaasa ja ruttu Tartu poole! Kõik olid paanikas ja ma rahulik (vist).. tuhude vahe aeglustus mingi 5-6 minuti peale aga see oli ikka jube, sest need valud ju kõik see kiirabitee...
Jõudsime Tartusse ühes tükis hurraa! Seal pidime ootama kuskil kontrolliruumis ja siis 10 minda pärast tuldi mind kontrollima ja mul oli täisavatus 10!!! Kell oli umbes 11 vms.. ruttu sünnituppa kus ma siis lauale ja mingi 15 inimest jälle toas... ja siis hakkas pressimine sest ma tundsin nii! Plika sündis pärast umbes 10t pressi ja lahkliha lõikust (jube jube jube valu oli see viimane!). Korraks oli eufooria kui tuli meelde et 1 laps veel... siis hakkas sebimine kuna poja oli tuharseisus ja keisriks polnud aega! Arst avastas et jalad juba peaaegu väljas ja nii ta tuligi, jalad ees sulpsti! Nabanöör ka veel kuskil seal vahel mis oli väga ohtlik olukord kokku! Poja viidi kohe minema nagu tütargi ja mind jäädi õmblema! Tund hiljem oli see ka tehtud nii et umb kl 1 olin Taneliga järsku ruumis üksi kui meeletud krambid hakkasid ja palavik 39 tõusis! Tuli välja et kõigile ei sobi need emaka kokkutomberohud ning lisaks olin liiga palju verd kaotanud! Siis hakkas tiksumine (tilgutid palavikualandaja nats süüa jne).. korra sain preili rinnale ja siis edasi ootamine... ja siis otsustati et vajan vereülekannet! Nii et pm kuni 7i õhtul tiksumine Taneliga seal sünnitustoas ja edasi vereülekandele!! 2 tundi seal ja lõpuks hakkas ka palavik taanduma oeeh! Ning siis saime oma palatisse abikaasaga! Ma ei suutnud kõndida aga sundisin ennast ning öö otsa higistamine veel palavikku välja ja nats magasin.. tibud olid niikuinii järelvalve all ja meid veel ei lastud nendeni , Tanel sai vaadata ikka aga mina mitte...
järgmine päev oli suht udu veel! Läbi valude nägin tibusid ja teadsin et pean end sundima! AGA hea oli see et nendega oli kõik hästi! Vaatamata sellele, et poja jalad ees tuli, olid kõik näidud head! Jah neil oli sada juhet jms aga nad hingasid ise ja sõid ise.. sain nad kordamööda isegi end rinnale päeva jooksul ...
Esmaspäeval aga visati meid sõna otseses mõttes haiglast teise haiglasse! Ilma ettehoiatamata! Ma olin paanikas sest Tanel oli korra Võrus ja mina üksi palatis ju... ma ei taha tegelikult väga rääkidagi Tartu sünnitusosakonnast... olin täiesti ehmunud kui mitu ebaviisakat ja halba suhtumist minu suunas oli selle paari päeva jooksul! Tahaksin aga nii tänada arsti kes mu sünnituse vastu võttis, imeline naine lihtsalt, ingel kes minuga koos läbi pushis!
Igal juhul esmasp, 8.okt hommikul viidi meid üle neonataal osakonda teise haiglasse, kus olid siis enneaegsed tibud! Jälle pea ees vette! Sest seal saime nendega kogu aeg koos olla seal ruumis kus nad juhtmetega soojendusvoodites olid siis ja õed valvasid! Kohe saime kõike ise kaasa teha! Sööta neid pudelist, rinnast, mähkmed, puhastus jne jne... miljon asja oli vaja üles märkida iga kord ja ma olin lihtsalt nii väsinud et ei saanud üldse aru mida ma tegelikult teen! Õnneks Tanel oli mu kõrval...
teisipäeva õhtuks olin ma laip! Öösiti sain veidi magada Ja puhata aga ülejäänud aeg oli kõik nendega! Nad polnud ju meie palatis mis oli raske aga samas saime veidigi hingata.. ma aga tundsin et olen niii läbi emotsionaalselt et tahtsin lihtsalt nutta (ok niikuinii nutsin enamuse ajast)... ja siis avastasin et mul on huule peal suuuur herpes (esimest korda elus selline) suurest stressist ning kolmap hommikul otsustas laste arst et mina pean koju minema! Laste jaoks olin mina Nn oht sellel hetkel... jälle pakkisin asjad hüsteerilise nutu saatel, Tanel tõi mind Võrru ja pidin kuni reedeni olema ilma lasteta! Pumpasin ööd ja päevad ja elasin kuidagi selle aja üle aga see oli jube! Reedel, 12. Okt hommikul sõitsime tagasi Tartusse (Tanel käis vahepeal neid iga päev vaatamas) ning siis kohe saime nad enda juurde palatisse (jälle vettehüpe) ning siis hakkas elu pihta! Appi mida ma teen oli
Mu ainuke mõte! Kuid tibud olid tublid! Niii tublid et varsti juba võeti neil soojendused ära jne jne... järjest vähemaks juhtmeid jms ...
Mina ise aga... tundsin et mu keha on lihtsalt nii nõrk et paar päeva hiljem lõpetasin öises kiirabis. Mulle Anti tilka, tehti uued vereproovid , vaadati kõht seest üle jms.. proovid olid enamvähem ja siis Anti rohtu AGA pekki see oli see sama rohi mis mul krampe ja palavikku tekitas ning nii ma haiglast tagasi kõndisin oma haiglasse suurte värinate ja suure palavikuga. Jubeee! See öö mis järgnes oli mu elu üks jubedamaid! Tann oli nii väsinud et toimetas nagu purjus olekus ja mul oli 38-39 palavik ning siis olid ju lapsed, kes vajasid ikka samu protseduure! Ma olin lihtsalt mingi automaatnupu peal elus veel..
Jälle sama higistamine, zombi olek ja koitis uus päev! Lastel võeti kõik juhtmed ära ning enam ei pidanud paljusid asju üles kirjutama.. stressi level vähenes kõvasti...
Teisipäev, 16.10... tuli lootus, et ongi kohe kojuminek... käisin nendega veel kordamööda ultrahelides jms ning kõik proovid tulid positiivselt tagasi! Nad sõid kenasti, poja oli juba vaikselt tissi sõltlane ning muidu rpa peal ka... ning siis tuligi teade, et kolmap on kojuminek. Sisetunne oli korraks täis hirmu aga ka rõõmu ja julgust, et Me saame hakkama! Nii et järgmine päev õhtupoole, pakkisime asjad ja lapsed ja oligi KODU! Uskumatu! 10 päeva selliseid seiklusi ja lõpuks koju... Tanel ostis veel miljon elu lihtsamaks tegevat vahendit ning saimegi Nn oma elu peale...
23.10.2018. Teisipaev! Kakame, pissime, sööme, tudume, tissime, jonnime, käime vannis, kaisume, kosume!!! Emme on mega väsinud ja magab kui saab. Hahha ok, no tukub on parem sõna... ja on vahel nii väsinud, et ajab lausa lapsed sassi, oo jaa!

Ok tegelikult on nii, et minu oma tervis on vaikselt taastumas! Kaal on peaaegu algkaalus tagasi olenemata sellest et ma õgin nigut hull et tissis piima oleks ja seda on nii et mõlemad saavad paarkümmend grammi enne rpa/d! Kui lapsed rinnal, on ikka vägev tunne küll! Selline naiselik ja ürgne ja võimas või nojah keset ööd on küll tunne et pliis päästke mind aga päeval on hea 😉 külalisi Me väga veel vastu ei võta, kuna meie graafik siin ikka väga tihe ja me ei taha võõraid pisikuid :) nii et...
selline lugu! Minu Jasmiini Joosua ja ka Taneli lugu! Kindlasti nüüd palju asju ära! Suur respekt mu mehele, kes on mu kõrval olnud ja endast kõik andnud!
Uute lugudeni siis,
With love, Kirsi


(PS! kiirelt ka nende nimelood... Joosua oli meil ammuilma juba valitud. Tanel on sellel teemal juba postituse ka teinud, et ma pikemalt ei peatugi. Aga meil oli tüdrukunimega veidi raskusi ning siis lõpuks seal samas sünnituslaual, kui tibud olid ära sündinud ja me Taneliga kahekesi olime, mõtlesime, et mis me siis teeme ning Tanel hakkas suvaliselt netis ringi tuhlama ning nii, kui Jasmiini nimeni jõudis, teadsime mõlemad et JASMIIN on see õige. See klappis kuidagi ja me jäime selle juurde. Nii et meie Joosua ja Jasmiin nad on! ;) Vot selline lugu)